Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskuse edulood: pole olemas halba päeva!


Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskuse edulood: pole olemas halba päeva!
Foto: Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskus

Ühel sumedal sügisõhtul kohtusime kahe toreda Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskuse vilistlasega, kellele elu on küll piisavalt vingerpussi mänginud, kuid kes vaatamata sellele on suutnud säilitada oma positiivsuse ja huumorimeele.

Hardi on Downi sündroomiga noormees, kes on möödunud suve keskpaigust töötanud Allestpac OÜs. Enne seda käis Hardi Tondi Põhikoolis ja 2015. aastal lõpetas ka Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskuse puiduõppe eriala.

Hardi töövõime on vähenenud 100%. "Allestpacis töötan liinil, peamiselt pakendan ja kleebin," räägib Hardi. Töökoha aitas Hardile leida Astangu tööhõivespetsialist ja üheks põhjuseks, miks just Allestpac huvi pakkus, oli see, et asudes küll Tabasalus, oli tegemist lähima kohaga, kus Hardi tööl saaks käia. "Kui tööhõivespetsialist töökoha leidis, käisime koos proovipäeval. Olin liini. Sain tagasisidet ja sobisingi. Siis olin veel kuu aega praktikal, käisin vahepeal välismaal ujumisvõistlustel ja nüüd olen tagasi," räägib Hardi ja lisab, et tööd jõuab ta teha sama kiiresti nagu teised.

Kui uurida Hardilt, et kas töölesaamine oli lihtne, vastab ta, et väga ei olnud – töö otsimine võttis aega. Enne Allestpaci töötas Hardi Astangul kaitstud töös, mis on sotsiaalkindlustusameti poolt rahastatud teenus, kus on kindlad tööülesanded ja kindel juhendaja. Kaitstud töös teenusel olles on võimalik teenida tehtud töö eest tasu, mis on küll väike, kuid siiski teenusel olevale inimesele igati väärtuslik nii majanduslikult kui kogemuse mõttes. Hardi tegi kaitstud töös puidust asju.

Aga miks otsustas Hardi üldse Allestpaci minna? "Juhendajad ütlesid, et ma saan hakkama ja võiksin proovida. Saingi ilusti hakkama," sõnab Hardi. "Midagi rasket pole veel tööga seoses olnud ja tööpäevad on esmaspäevast reedeni, kella kaheksast kuni kella neljani," räägib Hardi ja jääb siis mõtlema, et võib-olla saab raskuseks olema bussisõit Tabasallu – nimelt käib Hardi praegu Tabasalus tööl jalgrattaga, kuid kui ilmad külmemaks ja teed libedaks muutuvad, peavad vanemad Hardile õpetama, kuidas bussiga tööl käima hakata.

"Astangu tööhõivespetsialistid Mari ja Birgit aitasid mul CV koostada, käisid kaasas töökohta vaatamas, tegid minuga koos proovipäeva ja aitasid töölepingu sõlmimisel. Lisaks tegid selgeks ka tööohutusega seonduva," kiidab Hardi toredaid naisi, kes teda töölemineku teekonnal toetasid.

Ja kui uurida Hardilt, et kuidas talle tööl meeldib, vastab ta: "Olen rahul, kõik meeldib. Töökaaslased on küll osad vene rahvusest ja kuna ma vene keelt ei oska, ei saa nendega kahjuks suhelda. Aga loodan, et saan Allestpaci kauaks tööle jääda."

Muide, neli korda nädalas käib Hardi pärast tööpäeva ka trennis – ujumas –, milles on ta väga kõva tegija. "Ujumisega alustasin 2002. aastal. Olen käinud nii paralümpia EMidel kui MMil ja võitnud mitmeid medaleid. Muidugi tahaks saada medaleid juurde ja käia välismaal võistlemas ning kui on suured võistlused, peab ikka mitu nädalat ära olema," räägib Hardi oma hobist ja unistustest.

Lõpetuseks uurisime Hardilt, et mis aitab siis, kui elu toob ette halvema päeva. Noormees mõtleb hetke ja vastab: "Halvemaid päevi ei olegi. Aga ise peab olema tubli ja leidma endale ka sobiva ja õige töö."

Erakogu

Ka ratastoolis olev Jaanus on seda meelt, et kehvemaid päevi eriti ette ei tulegi. Jaanus on pea pool aastat töötanud Elisa tehnilises toes, vastates kõnedele ja proovides telefonitsi lahendada klientide muresid.

"Astangul oli töölaat ja Elisa oli siin kohal. Käisin ja panin oma andmed kirja ning kutsutigi vestlusele – nii ma tööle saingi," räägib Jaanus, kelle töövõime protsent on samuti 100% vähenenud.

"2003. aastal jäin ratastooli ja pärast seda ei olnudki ma 15 aastat tööl käinud, kuid enne õnnetust töötasin autoteeninduses," meenutab Jaanus ja lisab, et uuesti tööle minnes oli alguses keeruline harjuda sellega, et igal hommikul ratastooliga tööle vaja minna on.

"Seoses tööleminekuga on minu elus muutunud seegi, et sissetulek on suurem!" ütleb Jaanus naerdes ja lisab, et ka tegevust on kogu aeg – ei ole nii, et magad päevläbi kodus. "Praegu käin tööl esmaspäevast reedeni, 8 tundi päevas, kuid hiljem hakkan vist tööl käima graafiku järgi ning loodetavasti, kui kõik programmid täiesti selged, saan hakata vahepeal tööd tegema ka kodust. Lõunati käin Elisa majas asuvas bistroos söömas, kus bistrootöötaja aitab ja toob toidu lauda," räägib Jaanus.

"Liikumisega mul tööl probleeme pole," ütleb Jaanus ja lisab, et tema ratastooli pärast tehti Elisa majas uksed selliseks, et kui kaardiga viipad, lähevad uksed automaatselt lahti. "Samas, trükkimine on mul ehk natuke aeglasem, sest näpud ei tööta nii hästi," selgitab Jaanus.

Tööandja ja kolleegidega on Jaanus igati rahul, sest kõik on väga sõbralikud ja vastutulelikud ning aitavad teda kõigis küsimustes meeleldi, kuid kui uurida, mis töö juures kõige raskem on, vastab Jaanus otsekoheselt, aga samas ikka läbi huumori: "Kurjad kliendid! Neid tuleb ikka ette – mõni karjub ja elab oma paha tuju välja –, kuid siis tuleb lihtsalt rahulikuks jääda. Ja sõbralikke kliente on tegelikkuses kõvasti rohkem."

Tööle ja tagasi liigub Jaanus trolliga. "Alguses arvasin küll, et ühistranspordiga liiklemisega ma hakkama ei saa, aga nüüd olen täiesti harjunud. Viie kuu jooksul olen ühe korra tööle hiljaks jäänud," toob Jaanus välja fakti, mis ilmselt enamikule meist silmad ette teeb.

Rääkides hoiakutest, mis elus kasu on toonud, ütleb Jaanus, et järjekindlus on võti. "Kui ikka midagi tahad, peab selle nimel ka pingutama. Ja samas arvan, et ka juhustel on asjaga pistmist – minu puhul näiteks see, et Astangule kooli tulin ja siin töölaat toimus," arutleb Jaanus, kes muide on Astangul õppinud lausa kaks korda – kõigepealt kolm aastat kutseõppes tarkvara- ja andmebaaside haldust ja kaks aastat hiljem IT-klienditoe eriala. Vahepealsel ajal oli Jaanus tervise pärast Astangult eemal.

Lõpetuseks arutleb Jaanus põhjuse üle, miks paljud näiteks just ratastoolis inimesed tööle ei lähe. "Tihti kiputakse arvama, et kui on ratastool, siis tööle niikuinii ei saa. Ja siis inimesed ei kandideerigi. Tegelikult peaks läbi mõtlema, mida sa teha tahad ning võtma julguse kokku ja siiski kandideerima. Ratastool ei ole selline probleem, mille pärast tööleminek võimatu on!" innustab Jaanus kõiki vähemalt proovima.

Foto: Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskus
Vali pilt või video oma arvutist
Saada vihje siit! Tagasi