Eksperiment tõestab, miks sa tõenäoliselt iga lõunasöögiga mõttetult raha raiskad

 (76)

Keedetud kartul
Foto: Hendrik Osula

Tööl käivate inimeste pea igapäevaseks väljakutseks on lõuna. Vähe on ametikohti, kus toit tuleb tööandja poolt. Enamik peavad kas ise kodust midagi kaasa pakkima või käima lähedalasuvas söögikohas või poes.

TF Banki Laenukool kirjutab, et kui kodust kaasa võetud toidu väärtust on raskem hinnata, siis kohvikus lõunatades jääb üks söögikord keskmiselt 3-5 euro piiresse. Esmapilgul väheolulisena tunduv väljaminek moodustab aga ühe kuu lõikes arvestatava summa. Niimoodi mõeldes oleks ju tore, kui seda summat saaks kuidagi vähendada.

Sellest ideest inspireerituna otsustasid TF Banki töötajad osaleda Laenukooli eksperimendis „lõuna ühe euro eest“. Ülesandeks oli tulla tööle toiduga, mille väärtus on maksimaalselt 1 euro.

Ülesande reeglite määramisel lähtusime mõistlikkuse põhimõttest:

  • Toit peab olema jagatav teisega. Nimelt, kuna keegi meist ei kujutanud ülesande alguses täpselt ette, mida ühe euro eest on võimalik saavutada, siis otsustasime katta ühise laua, et lõuna oleks võimalikult mitmekesine ja toitev.
  • Seejärel lepiti kokku, kes mida toob. Peamine oli vältida kordusi, kuid see andis ka mänguruumi eelarvete ühendamisel ostmaks midagi suuremat.
  • Kui tegemist on valmistoidu või erinevatest komponentidest koosnevate einega, siis tuleb koguseid valida nii, et lõppsummaks kujuneks ikkagi 1 euro.
  • Kui keegi toob oma aia saadusi või metsast korjatud seeni-marju, siis arvestame hinna sisse erinevad maitseainetele tehtud kulutused, kuid mitte kasvatamise, transpordi, töötlemise ja muude laiemate ise tegemistega seotud väljaminekuid.

Mis me lõunaks sõime?

Loe veel

Seotud lood:

Eksperimendis osales 10 inimest. Ühise jõupingutuse tulemusena õnnestus meil katta laud koduse ja kõhtu täitva toiduga. Laual olid järgmised söögid:

  • Keedukartul ja jahukaste riivitud porgandiga – lihtne ja soodne roog, mis sobib praktiliselt iga liha ja salati kõrvale. Mis peamine, seda pole raske valmistada.
  • Kotletid, leib ja hapukoor – kuna liha on reeglina kallim kui taimsed toidud, siis otsustasid kolm kolleegi ühendada oma eelarved. Eelarvesse mahtusid ka poolik must leib ja väike pakk hapukoort, mis on taaskord headeks kaaslasteks enamikele roogadele.
  • Värske salat – enda kasvuhoonest korjatud salat ja redis hakiti kaussi koos poest ostetud lühikese kurgiga ning maitsestati näputäie soola ja pipraga. Värskendav lisand, millest jagus kõigile.
  • Viinerid – 99 sendi eest saime korraliku koguse viinereid, mida siis leiva, kartuli ja salatiga kombineerida.
  • Plov – kuigi selle tooja armastab ise plovi teha, suundus ta seekord valmistoitude letti puht rahalisel kaalutusel. Eks endatehtu maitseb ikka paremini, kuid kombineerituna teiste toitudega polnud tulemus üldse mitte kehv.
  • Pannkoogid koduse õunamoosi ja kirssidega – 89 senti maksnud pannkoogijahupakist sai taldrikutäie maitsvaid koogikesi. Nende kõrvale pakuti oma aia õuntest tehtud moosi ning sügavkülmast võetud kirsse.
  • Ukraina boršš broileri lihaga – külmletist leitud 59-sendine boršisegu sai tummisemaks muudetud broilerikaelte abil. Kogusest piisas 3-4 inimesele põhiroaks või siis kümnele inimesele eelroaks.
  • Draakoni kommid – kuna enamik panustas soolasse, siis see osaleja hoolitses selle eest, et lõuna lõpetuseks oleks ka midagi magusat põske pista.

Seega kokkuvõttes täitsime oma eesmärgi, ja rohkemgi veel. Nimelt, kui osalejad alguses muretsesid, et äkki me jääme nälga, siis lõpuks ei jõudnud me kõike ära süüa. Järgmiseks päevaks jäi piisavalt, et kõik saaksid endale väikese vahepala lubada.

Mida me sellest eksperimendist õppisime?

Tunnistame, et tegu polnud lihtsa eksperimendiga. Ühe euro väärtuses toidu leidmiseks kulus palju aega ja energiat. Lisaks planeerimisoskusele, olid vajalikud ka leidlikkus ja loovus. Üksi mitmele toitu valides oli keeruline, mitmekesi toitu tehes oli mänguruumi rohkem. Eksperiment näitas ka seda, et ühe euro eest on võimalik saada nii valmistoitu, poolprodukte kui ka ise tehtud roogasid.

Kuigi meie katsime laua ühiselt, õppis igaüks meist midagi juurde. Lisaks tõdesime, et teatud põhimõtted ei muutu kunagi.

Bränd mõjutab hinda. Paljudel meist on välja kujunenud harjumused, millise tootja piima, leiba ja muud igapäevast osta. Ühe euro piir pani aga silte hoolikamalt uurima. Selgus, et harjumuspärased kaubamärgid pole alati kõige soodsamad variandid. Mõnikord erineb ühe toote hind kaubamärkide lõikes oluliselt. Ostunimekirja pole parema hinna huvides raske muuta. Samas tõdesime ka, et harjumusi ei kiputa nii kergelt hülgama, kui uus toode on kehvema maitsega.

Suurema paki ühikuhind on soodsam. Võib tunduda naljakas, kuid see põhitõde vajab ikka aegajalt üle kordamist. Sõltuvalt toiduainest võivad hinnavahed suuresti varieeruda. Iseasi, kas sellel suuremal kogusel sööjaid on. Hinnavõit pole midagi väärt, kui lõpuks ikkagi osa ära viskad.
Internet ja sooduskampaaniad on abiks. Tänapäeval on suuremate poodide kaubavalik internetis üleval. E-poed olid heaks töövahendiks hindade võrdlemisel ja ideede leidmisel. Arvuti tagant lahkumata sai kiire ülevaate ka sooduspakkumistest. Need on eriti tervitatavad toitude puhul, mis muidu eelarvesse ei mahuks. Eksperiment pani teise pilguga vaatama ka sama kuupäevaga tooteid, mis üldiselt on 30-50% tavahinnast soodsamad. Pikemas plaanis aga selline üksikute sooduspakkumiste jahtimine end ära ei tasu. Lõpuks loeb ikkagi poe üldine hinnatase.

Leidsime palju uusi retsepte. Tänapäeva kiire elutempo juures on kerge jääda harjumuste küüsi. Olles aga silmitsi ekstreemse eelarvega, hakkasime poes lahtiste silmadega ringi vaatama. Kes tuli välja uue roaga, kes vahetas olemasolevas mõne komponendi välja – nii või teisiti oli avastamisrõõmu palju. Tulevikutarbeks kogunes palju roogasid, mis on natuke kallimad kui euro, kuid sellegipoolest maitsvad ja soodsad.

Saime hindadest parema ülevaate. Kõik me teame palju maksab pakk piima või päts leiba, aga enamasti umbkaudu. Nüüd aga, kui peos oli vaid üks euro, muutusime hinnasiltide osas tähelepanelikumaks. Kõike ju iga päev ei söö ja nüüd torkasid muutused hindades eriti silma.
Hakkasime hoolikamalt suhtuma ka kaalumisse. Kui varem sai erinevaid puu- ja juurvilju kaalule asetatud kõhutunde järgi, siis piiratud eelarvet järgides pöörasime ka kogustele suuremat tähelepanu. Piir soovi ja reaalse vajaduse vahel muutus oluliselt selgemaks.

Kokkuvõtteks tunnistame, et kuigi eksperiment oli põnev, valmistada lõunasöök ühe euro eest, olgu siis kollektiivselt või üksi, on tõsine väljakutse. Samas, aitas see korrigeerida oma igapäevast tarbimist ning avastada uusi toite. Sellised ettevõtmised aitavad säästa raha ja vaadata oma igakuist eelarvet uue pilguga, kuid tuua ka vaheldust. Boonusena saime meeldivalt aega veeta kolleegide seltsis.

Vali pilt või video oma arvutist
Saada vihje siit! Tagasi
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare