Elu juhtimise meistriklass



Elu juhtimise meistriklass
Hendrik Osula

2018. aasta ema Signe Falkenberg on meisterlik rollide ühitaja – ta on suureks kasvatanud kaks tegusat last, jäädes seejuures tööturult kõrvale ainult kaheks aastaks. Ühtlasi on Signe leidnud elu jooksul võimalusi oma teadmiste täiendamiseks ja ühiskondliku missiooni kandmiseks.

„Kui ma kuulsin, et olen aasta emaks valitud, olin väga jahmunud,” tunnistab Signe Falkenberg ausalt. „Millegipärast olen seda rolli alati seostanud paljulapselisusega, mina aga olen suureks kasvatanud kaks last. Tõsi küll, kui ma siis natuke aasta emade ajalooga tutvust tegin, sain teada, et enne mind on olnud veel vähemalt kaks kahe lapse ema.”
Signe tunnistab, et tiitel on pannud teda emade ja emaks olemise peale rohkem mõtlema. „Kui palju on meie hulgas tublisid emasid, kes oleksid seda tunnustust väärt. Peale oma laste emade kõik need naised, kes töötavad SOS-emadena.”
Oma tänukõnes sõnas aasta ema: „Olen hämmeldunud ja sõnatu, olen liigutatud ... Olen püüdnud oma töö- ja pereelu parimal viisil ühendada, ehk on õnnestunudki. Ma olen väga tänulik, et mind on märgatud ja aasta ema austava tiitli vääriliseks peetud,” ütles ta.

27 aastat katkematut tööd

Signe tunnistab, et tööl ja õppimisel pole tema elus suuri vahesid olnud, ka mitte väikeste laste kõrvalt. „Puhkusigi pole tegelikult olnud,” märgib ta. „Töötan oma ametikohal üksinda, asendust pole, järelikult tuleb puhata tööde-tegemiste kõrvalt – siis, kui parajasti võimalik on.”

Aasta ema on tööalalt Eesti Invaspordi Liidu peasekretär ning iseloomustab oma tööd sarnaselt paljudele ettevõtjatele – tööaeg pole kuigi täpselt määratletud ning igapäevaselt tuleb täita väga paljusid erinevaid ülesandeid: „Tegemist on suure organiseerimise ja korraldamisega, et sportlastel kõik sujuks. Peasekretär on ühel ajal tegevjuht, finantsjuht, raamatupidaja, koristaja, varustaja, suhtekorraldaja ja kommunikatsioonijuht. Kõike on vaja osata – ja mitte algtasemel. Teen tugevalt koostööd paraolümpiakomiteega, kuid ka seal pole suhtekorraldustöötajat.”

Kirjeldatud ülesannetele lisaks on spetsiifilisemaid. Nii tuleb Signe sõnul tunda praktiliselt iga liitu kuuluvat sportlast, tema alasid ja ettevalmistust. „Infopõld on väga lai. Suhtlema peab nii treenerite, spordikeskuste kui ka teiste spordialaliitudega.”
Naine kinnitab, et 27 aasta jooksul, kui ta seda tööd teinud on, on tööalaselt päris palju muutunud. Üht-teist probleemsemaks – näiteks on bürokraatia osakaal igapäevatöös tublisti suurenenud. Aga palju ka paremaks – tänapäevased kaugtöövõimalused vähendavad vajadust iga päev kontoris kohal istuda. Nii saab mugavamalt planeerida aega ja tööülesandeid, samuti ruumikasutust – kontorile esitatavad nõuded on seetõttu madalamad ning kontorit saab vajadusel kasutada ka laoruumina. Viimast funktsiooni täidab vajadusel ka peasekretäri auto pagasiruum – nagu öeldud, kuulub ametikohustuste hulka ühtlasi varustajatöö.

Tegelikult on Signe õpitud erialaks hoopis ehitusmajandus. Ehitusest huvitatud naine kaalus omal ajal TTÜ ehitusteaduskonda astumist, kuid tervislikel põhjustel valis majandusteaduskonna. Kuna see on ala, mis väärtustab väga tugevalt kogemust, on Signe spordiliidu kõrvalt kogu aeg ka pisut eelarvestamisega tegelenud, et haridus ja oskused rooste ei läheks.

„Tahan kindlustunnet, et mul on tööturul midagi teha ka sel juhul, kui peaks tekkima vajadus töökohta vahetada,” arutleb ta.
Naine ütleb ausalt, et läbi aastakümnete on tal pea kogu aeg olnud laual ka teisi tööpakkumisi, ent invaspordi korraldamisest lahkumist pole ta päris tõsiselt kunagi kaalunud – tegu on tööle lisaks arvestataval määral missiooniga.

Invanõuded võrdseks tuleohutusega

Ehitus- ja spordivaldkonda ning puuetega inimeste vajadusi ühtjagu hästi mõistev Signe rõhutab, et invanõudeid tuleks projekteerijatele-planeerijatele õpetada juba vastavate erialade õppekavades ning ehituste planeerimisse seaduste tasandil sisse viia, sarnaselt tuleohutusnõuetega.
„Ma ei arva, et ratastooliga peab pääsema viimsesse kui iidsesse vanalinna majja,” ütleb ta, „kuid olen kindel, et igaüks peab pääsema näiteks spordirajatistesse ja tervisekeskustesse. Mitte ainult publikuna, vaid võrdväärsete treenijatena, kellel on vaja kasutada ka pesemis- ja tualettruume. See tähendab, et näiteks 60-sentimeetrised uksed peaksid jääma minevikku, liiatigi pole laiemad uksed tegelikult kallimad. Olen kindel, et sellest oleks rõõmu ka suurema ümbermõõduga liikujatel, mitte ainult ratastooli kasutajatel.”

Mis ratastooli puutub, siis Signe, kes seda ka ise kasutab, soovitab kõnepruugist kaotada väljendi „ratastooli aheldatud” – sest see on vale ja eksitav.
„Ratastool on abivahend, see võimaldab mugavalt liikuda ja asju ajada. Paljud kasutavad vahemaade läbimiseks autot, ometi ei räägi me „autosse aheldatud” inimestest,” muigab ta.

Laste kasvatamine eeldab mõttetööd

Teismeeast alguse saanud haigus suutis oluliselt vähendada Signe liikuvust, aga mitte tema töötahet ja läbilöögivõimekust. Ka emarolli kohta tunnistab naine ausalt, et pidi küll viimse kui vajaliku liigutuse hoolikalt läbi mõtlema, kuid sai siiski kõigega hakkama. Lapsehoidjaabi läks vaja alles siis, kui emal oli vaja tööle naasta.

„Jah, ma ei saanud oma beebidega uneajal jalutada,” ütleb Signe, „aga sain korraldada nii, et lapsed magasid vankriga rõdul, mina aga sain nende lõunauinakute ajal teha ära hulga vajalikke töid. Kui lapsed olid väikesed, liikusin toas vankrit lükates, näiteks kui laps oli vaja vannituppa viia.
Lasteaia viimase aasta ajal viisime lapsed väravast sisse ja sealt juba helistasin õpetajale – „Tulemas”.”
Tegemata ei jäänud midagi. Kuna Signe tütar Kaisa armastas väga hobuseid ja ratsutamist, oli perel lausa oma hobune. Ühiselt käidi võistlustel üle vabariigi.
„See oli lahe aeg,” meenutab ema. „Hommikul viiest üles, kuueks talli. Hobusele patsid lakka ning auto ja treileriga võistluspaika. Mulle meeldisid need hommikud – linnulaul ja ärkavad loomad ... Mul on hea meel, et elasime Veskimetsa lähedal – linnas peab olema rohelisi piirkondi, kus lastel on turvaline käia ning loodus on füüsiliselt tajutav.”

Praeguseks on Signe ja tema abikaasa Valeri mõlemad lapsed – Kaisa ja Kaspar – juba täiskasvanud ning ema eeskujul valinud Tallinna tehnikaülikooli.

Aega ka iseendale

Tõepoolest, tegemata pole perel midagi jäänud. Ka mitte poja kaitseväkke saatmine. Seadus võimaldaks kaitseväeteenistusse mitte minekut, kui vanemad on liikumispuudega, ent Signe ja Valeri Falkenberg otsustasid, et saavad ise hakkama ning lasevad pojal täita ka oma kohuse Eestimaa ees.
Nüüd, kus lapsed on suured, on vanematel veidi enam aega ka iseendale. Signe käib koos mehega ilusaid Eesti paiku avastamas, tütrega seob teda aga ühine armastus ooperimuusika vastu. Kodumaised etendused on kõik ära vaadatud ning ema ja tütar peavad plaani laiendada ooperiskäike ka Helsingisse ja Viini.
Ühtlasi armastab Signe Falkenberg väga raamatuid ja käsitööd. Viimaseks, tõsi küll, pole kiire elutempo kõrvalt enam eriti aega. „Aga teha oskan ma kõike – õmblen, koon, heegeldan, pilutan ... Isegi mantli olen endale ise teinud,” jutustab ta, meenutades aegu, kus käsitööoskus oli ainuke võimalus elegantselt ja teistest eristuvalt riides käia.

Vali pilt või video oma arvutist
Saada vihje siit! Tagasi