Karl-Martin Idol: kes ei viitsi oma elu nimel vaeva näha, ei tohiks viriseda


Karl-Martin Idol: kes ei viitsi oma elu nimel vaeva näha, ei tohiks viriseda
Foto: Henri-Kristian Kirsip

Karl-Martin Idol on noor hakkaja mees. Ta töötab Delfi toimetuses teemaveebide toimetajana. Tema tegemisi jälgides tundub, et ta jõuab rohkem kui tavaline eestlane. Karl-Martini tunneb juba eemalt ära tema ratastooli järgi, millega ta liigub. Ta räägib Kasuliku rubriigile, mis teda inspireerib ja innustab.

Lõpetasid just bakalaureuseõppe Tartu ülikoolis. Mida saadud diplom sulle tähendab?

Sõitsin lõpetamise päeval ema ja vanaemaga Tartust Tallinna. Arutasime rongis sama küsimuse üle. Ütlesin, et bakalaureusekraad pole iseenesest meeletult suur asi. See on küll oluline, aga kui võrdleksime haridusteed maja ehitamisega, siis bakalaureusekraad võiks olla vundament. Viimase tugevus sõltub paljuski, kuidas ja kui hoolikalt on inimene ülikoolis õppinud. Räägitud on ka sellest, et bakalaureusekraad on paljuski devalveerunud. Niisiis arvan, et kindlasti ehitan vundamendile ka esimese korruse peale, milleks on magistrikraad. Unistus oleks ehitada esimesele korrusele ka teine korrus.

Kas ja milliseid tõkkeid oled märganud oma õppe- ja tööelus, kuna liigud ratastooli kasutades?

Tõkkeid on igal pool. Ma olen Tartu ülikooliga sel teemal ka rääkinud. Vestlesime sellest, mida saaks muuta paremuse poole ja kuidas saaks liikumist koolimajas parendada. Pärast mind võib ju ka tulevikus tulla ratastoolis inimesi TÜ-sse tudeerima.

Seotud lood:

Töökoha suhtes on mul ainult kiidusõnad. Toimetuses on ülilihtne liigelda: siin ei kata põrandaid paksud vaibad, kuhu rattad kinni jääksid. Pole ka tüütuid lävepakke. Mulle meeldib väga, et meil on suur ja avatud toimetus. Kõik inimesed on uskumatult abivalmid ja vähemalt siiani pole ma kordagi tajunud, et liikumine oleks kuidagi raske või takistatud. Alguses mõtlesin, et jube tüütu on maja teise otsa WC-sse sõita, sest invatualett asub seal. Paar päeva hiljem nägin seda aga kui võimalust end rohkem liigutada, mis on igati parem. See oli eelmisel suvel. Arvan, et kui nad teeksid pärast remonti WC mu lauale lähemale, eelistaksin liikumise huvides ikka kaugemat tualettruumi.

Mis oli sulle toimetuses kõige suurem väljakutse? Miks?

Arvan, et kõigega harjumine. Alguses oli palju uusi mõisteid ja nõkse, kuid need said ruttu töö käigus selgeks. Kuna meil on küllaltki organiseeritud toimetus, siis kohe alguses sain koolituse, kus räägiti põhiasjad üle. Nii et mingit erilist segadust pole mul olnudki. Pigem ütleksin, et olen julgelt kasutanud võimalusi end toimetuses mitmekülgselt arendada. Näiteks eelmine suvi asendasin kuu aega Reisijuhti. Olen asendanud ka portaale Lemmikloom ning Pere ja Laps. Praegu tegelen teemaveebidega ja Noorte Häälega. Lisaks muule teen praegu Eesti Päevalehe/Delfi arvamusveebi juures paar nädalat praktikat, mis on omamoodi erinev. Kui rääkida aga tempokast kogemusest, kus pead kogu aeg hästi valvas olema, siis paar korda olen Publikut ka asendanud. Pead kogu aeg kõigel valvsalt silma peal hoidma, et kohe reageerida, kui kuskil miskit toimub. Kiirus loeb.

Millistest hoiakutest või tõekspidamistest on sulle elus enim kasu olnud? Miks?

Kui midagi tahad, ole järjekindel. Mul on kõrini sellest, et kuulen „Kodutunde” saates, kuidas inimesed virisevad, et neil on puue. Häirib just see, et nad märgivad sageli, et puude tõttu ei saada seda-teist-kolmandat teha. Kes ütles, et ei saa? Et kui varem tegid füüsilist tööd ja nüüd oled ratastoolis, siis käimisvõimega kadus ka mõistus? Et inimene pole enam võimeline ümber õppima?

Keegi ei keela minna ülikooli ja omandada näiteks kõrgharidus informaatikas või filoloogias. Tegelikult leidub nii palju töökohti, mis ei nõua inimeselt liikumisvõimet. Kõige rohkem nii palju, et sõidad ühe laua juurest teise juurde.

Kui miski segab liikumist, tuleb elu sättida ümber nii, et see takistus ületada. Kui elad treppiderohkes majas ja hakkad kasutama ratastooli, siis müü maja maha ning koli näiteks kaldtee ja liftiga kortermajja. Nii pääsed liikuma ja saad elada. Ise pead vaeva nägema ja pingutama. See pole ma-ei-tea-mis-raske.

Mu peamine hoiak on see, et inimesed, kes ei viitsi oma elu nimel vaeva näha, ei tohiks viriseda. Kui tahad milleni jõuda, mõtle, kuidas seda teha. Pinguta oma eesmärgi nimel. Vahel on suurte eesmärkide nimel vaja ära teha ka mõni ebameeldiv asi. Näiteks koolis ei meeldi mingi aine, aga samas tahad diplomit, et hea töökoht saada. Suru end läbi ja mine elus edasi.

Millest unistad ja mida soovid elus veel saavutada?

Inimesed ikka imestavad vahel, milleks mõtlen nii palju sellest, mida tahan teha ja kuhu soovin jõuda. Arvan, et see hoiab mind liikumas. Mu jaoks pole kunagi nii, et mul on üks eesmärk ja uutele mõtlen alles siis, kui eelmisega olen ühel pool. Pigem on nii, et kui hakkan eesmärgi saavutamisele lähedale jõudma, tekib juba mitu uut eesmärki, mis eeldavad loomulikult eelmise täitmist. Näiteks bakalaureusekraadi omandades unistasin juba magistriõpingutest. Keskkooli ajal oli mul aga juba põhjalikult TÜ inglise keele ja kirjanduse õppekava läbi töötatud. Ma olen kogu aeg poole jalaga tulevikus.

Kui on olnud tõeliselt vilets päev: kuidas ennast toetad, mida teed või millest jõudu ammutad?

Kutsun sõbrad või sugulased külla ja joon veini. Ma tunnen tõeliselt mõnu vahvatest veiniõhtutest sõprade seltsis. See on hea vaheldus tööle ja koolile.

Karl-Martini soovitused saavutamaks eesmärke

  • Ära virise!
  • Kui midagi tahad, siis pinguta selle nimel.
  • Kui miski on takistuseks, siis leia sellest möödapääs.
  • Püstita endale kogu aeg uusi eesmärke, mille suunas tahad liikuda.
  • Leia elus oma tee: kui liigud ratastooliga, siis otsi amet, mis sulle meeldib ja mis ei eelda füüsilist tööd.
Vali pilt või video oma arvutist
Saada vihje siit! Tagasi