Lugeja: taksojuht Ants pakkus teravaid elamusi – räuskamine, pööre üle topeltjoone, raha tagasi anda polnud

 (70)
Taksod
Foto on illustratiivneFoto: Eero Vabamägi

Sain teisipäeval veidi jahmatava taksosõidu-kogemuse osaliseks. Valisin töölt lahkudes taksoäpist kõige lähemal asunud auto, mille kilomeetri hind pealegi väga soodne. Paari minuti pärast veeres maja ette plagisedes vististi Kalmari uniooni aegadest pärinev potisinine Volvo traktor.

Istusin natuke ettevaatlikult autosse ja mind tervitas reipalt nahktagis ning dressides veidi räsitud välimusega Ants, kes oli tõenäoliselt äsja saabunud õhtuselt lüpsilt (ei võta siin seisukohta, vaid konstateerin enda nina poolt tuvastatud fakti).

"Kuhu sõit?" küsis Ants hoogsalt.
"Solarise keskuse juurde," vastasin.
"Uu... Solarise keskus?" tundus Ants olevat segaduses.
"All-linnas, Estonia teatri vastas."
"Aajaa – sõidame, sõidame!"

Ants vajutas esiklaasi all olevat tahvelarvutit ning teekond võis alata. "Turn right!" teatas Google Mapsi mahe naishääl maja eest Sõpruse puiesteele jõudes. "Ole vait!" käratas Ants ning andis tahvlile korraliku ropsu, mille tulemusel see esiklaasi küljest poolenisti eraldus ja totakalt käigukangi kohale rippuma jäi. Ants suskas aparaadi lohakalt tagasi armatuurile ning vajutas gaasi.

Antsu sõidustiil oli lihtne ja efektiivne – põhjas gaas või pidur, muud varianti ei olnud. Paraku pole taoline sõiduviis reisijale just mugav ning juba Kristiine keskuse ees oli mul liikluses rapsimisest reaalselt süda paha.

Seotud lood:

Otse keskuse ees Antsu võimas tempo vaibus, kuna Volvo ette ilmus väike hõbedane Renault, millest kohe mööduda ei õnnestunud. "Raudselt on roolis naine!" sisistas Ants, tegi järsu pöörde vasakule ning litsus vabasse vette pääsenuna jälle traktoril gaasi põhja. Renault kõrvale jõudes oli näha, et roolis istus noor neiu. "Ma ju ütlesin, et eit on roolis, hõhõhõõõ!" möirgas Ants semulikult naerda. Olin ta misogüünsest kommentaarist häiritud, aga õnneks ei olnud sõidu lõpp enam kaugel.

Samal hetkel avastasin, et mul pole kaasas sularaha. See tähendas halba – tõenäoliselt venib seiklus Antsuga plaanitust tülikamaks ja pikemaks. Teatasin juhile, et hädasti oleks vaja leida sularahaautomaat, aga otseteele vist ühtegi ei jää.

"Muidugi ei ole mitte kuskil enam ühtegi automaati!" käratas Ants. "Pangad koguvad neid kokku ja põletavad tuleriidal, et inimesed sularaha ei saaks!" Sõit hakkas võtma juba sürreaalset varjundit. Kujutage ette sularahaautomaate tuleriidal – täielik wtf!

Solarise ette jõudes meenus, et Sõpruse kino ees on automaat. Teatasin seda ka Antsule ning too tegi liiklust trotsides järsu pöörde üle topeltjoonte Otsa tänavale.

Maandusin lõpuks rahaautomaadi juures, võtsin masinast kümme eurot ning ruttasin tagasi takso juurde. Ulatasin Antsule kümneka ja ütlesin, et viis tagasi on väga okei. Arve oli vähem kui viis. Ants haaras ukse seest talongidest, tšekkidest ja muust paberimajandusest pungil rahakoti ning näitas mulle reaalsest rahast lagedat kotisahtlit.

"Ehhh? ehhh!?" mõmises Ants, vaatas kotti, siis mind, siis jälle kotti. Tardusin paariks sekundiks ja ulatasin seejärel Antsule kümme eurot. Sulgesin ukse ning astusin, pea kergelt tuimaks lööduna, mööda tänavat edasi.

Vali pilt või video oma arvutist
Saada vihje siit! Tagasi
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare