Tööandja suhtumine on muutunud — leia vaid tahe tööd teha!


Tööandja suhtumine on muutunud — leia vaid tahe tööd teha!
Erakogu

Gren on Swedbanki särasilmne IT-toe spetsialist, kellega vesteldes selgub koheselt, et lisaks suurepärasele suhtlemisoskusele ja energiale, mis muudab rõõmsamaks kõigi teda ümbritsevate inimeste hallimagi argipäeva, peitub selles toredas noormehes nii mõndagi, millest me kõik eeskuju võiks võtta.

Liikumisvahendina kasutab Gren ratastooli, kuid sellest ta end eriliselt heidutada ei lase. “Põhjuseid, miks istutakse ratastoolis, on kümneid, ning välise vaatluse põhjal tihti ratastooli sattumise osas hinnanguid teha ei saa. Minul on sünnitrauma, mille tulemusena pean liikuma ratastooliga, kuid arvan, et mingeid erilisi piiranguid tool kui selline mulle ette ei sea,” räägib Gren.

Pisikeste juhtumiste tähtis roll

Kui palun Grenil kirjeldada tema haridusteed, töölemineku protsessi ja praegust töökohta, hõigates välja ka oma isikliku arvamuse — sa pead vist päris tark olema? –, nendib mees, et ettevõttes kõige targemaks ta end siiski ei pea ja selle tarkuseni on olnud pikk tee. Lisaks olevat esimeseks sammuks tarkuseni oma rumaluse tunnetamine.

“Lõpetasin Tallinna Vanalinna Hariduskolleegiumi ehk käisin täiesti tavalises koolis, tavaliste lastega, tavaliste tingimuste alusel. Sealt edasi tekkis võimalus ja plaan minna ülikooli. Sain sisse toonase Humanitaarinstituudi inglise keele filoloogia erialale, kuid enne lõpliku otsuse tähtaega tekkis võimalus astuda sisse ka toonase Pedagoogikaülikooli psühholoogia erialale,” räägib Gren, kes praeguseks eriala lõpetanud.

Aga kuidas siis psühholoogiast ITsse? Gren selgitab, et meie eludes on väga suur roll kas just juhustel, aga kindlasti igasugustel pisikestel juhtumistel. “Ja niisamuti minu tööleasumine panka. See oli suuresti sündmuste kokkulangemine, mis päädis sellega, et kolmandal kursusel, õhtul kell seitse ülikooli koridoris sotsioloogia loengut oodates astus mulle ligi üks minu väga hea sõber, kes ütles, et mis sa siin koridoris konutad — tule hoopis tööle! Aasta oli siis 2006. Pikalt kõhklesin, hirme oli palju, et kas saan ikka hakkama, kas ikka kõlban — pole mul ju veel õieti haridustki. Ja loomulikult olid hirmud ka sellest enda pisikesest maailmast tingitud. Aga kui olin need sisemised võitlused endaga ära pidanud, kandideerisingi ja asusin tööle tolleaegsesse Hansapanka,” kõneleb Gren oma tööteekonna algusaegadest.

Alguses töötas Gren küll telefonimüügi alal ehk helistas klientidele ning pakkus kõikvõimalikke pangatooteid ja nõustamist, kuid kaks aastat hiljem läks ta üle IT-sse. “Praegu hoolitsen ja muretsen selle eest, et pangas töötavate inimestel arvutid, tarkvarad ja kõik süsteemid töötaksid nii, nagu peab, ja ei kõik saaksid oma küsimustele ja probleemidele võimalikult väikese ajakuluga lahendused,” räägib Gren.

Erakogu

Tööandja suhtumine muutunud

“Kui ausalt tunnistan, siis eks kõik IT-alased oskused ja teadmised on suures osas tulnud jooksvalt töö käigus, kuid eks juba väikese posina nokitsesin kõikvõimalike tehniliste vidinate kallal,” ütleb Gren ja lisab, et targad mehed ütlevad ikka, et kõiki asju pole võimalik ette teada — on asju, mida tuleb õppida.

Töölesaamisest rääkides arutleb Gren selle üle, et väga palju sõltub inimese, mõistagi mitte vaid erivajadusega inimese, enda initsiatiivist ja sellest, kas inimene üldse tahab tööle minna — keegi ei koputa sulle uksele palvega nende juurde tööle asuda.
“Mul on olnud palju õnne — läbi tutvuste ja kontaktide –, kuid mulle tundub ka, et kui ise suud lahti ei tee ja ise aktiivselt oma eesmärkide poole ei liigu, ei juhtugi elus asju. Arvan, et see, kus praegu olen oma teadmiste, oskuste ja töövaldkonna juures tervikuna, on väga suurte asjade ühine summa. Siin on väga palju rolli minu lähedastel, sõpradel, imelistel kolleegidel, kes mind iga päev innustavad ja õpetavad,” räägib Gren.

Samas on Greni sõnul oluline ka üldine hoiak. “Mäletan aastaid, kus ratastooliga tänavatel veeremine oli midagi, millele vaadati järele ja imestati, et mis asi see veel on. Aga enam, näiteks Tallinna kesklinnas teosammul ringi liikudes, ei vaadata sulle niimoodi järele. Pigem tullakse ligi ja pakutakse abi,” toob Gren välja ja lisab, et suhtumine on muutunud nii sotsiaalses mõttes kui ka tööandja seisukohast.

“On olnud ka aegu, kus tööandjatel on olnud hirme erivajadustega inimeste värbamisel, aga mul on väga hea tajuda ja tunnetada, et ka tööandja hakkab sellest hirmust üle saama. See suhtumine on pigem nüüd just käed väljapoole — kõik inimesed on oodatud, vahet pole, kas tuled kahel või neljal jalal või üldse veered. Tähtis on see, mis on sinu sees ja seda ressurssi saab väga hästi ära kasutada,” ütleb Gren.

Etteplaneerimist siiski palju

Tööle ja tagasi koju käib Gren spetsiaalse tööbussiga, mis kindlal kellaajal Harjumaa piires töölkäivad erivajadustega inimesed vastavasse asukohta viib. “Kõik muidugi sõltub sellest, kuidas keegi oma elu organiseerib,” ütleb Gren, lisades, et tema elus on paraku veel palju etteplaneerimist.

“Oma iseloomult olen selline, et tahaks oma eksistentsiga võimalikult vähe tekitada olukordi, kus tööandja peaks minu pärast mingeid erilisi mugandusi või ümberehitusi tegema. Küll aga on minu tööandja niivõrd äge, et tuli ise minu juurde ja küsis, kas see teeks mul midagi kergemaks, kui nad teeks mulle automaatselt avanevad uksed. Ma ütlen ausalt, et tänu neile ustele on mul ikka lihtsam küll, kuigi saan vabalt ka tavalistest ustest läbi liikuda,” selgitab Gren ja lisab, et tegelikult ei saa tööandja inimese eest mõelda — kui midagi tahta, peab end ise kuuldavaks tegema.

Lisaks mõistvale tööandjale on Gren väga rahul ka kolleegidega. “Minu suurimaks toeks on inimesed minu ümber, kes alati innustavad ja julgustavad. Kolleegidega käin läbi igapäevaselt. Neid on hästi palju, nad on oma ala tipptegijad ja isiksustena super inimesed,” räägib Gren ja toob välja, et paar korda on juhtunud ka seda, et näiteks tööbuss on katki läinud ja ei saa tööle tulla, kuid siis on tulnud mõni hea kolleeg ja Grenile sülearvuti koju toonud.

“See suhtumine, et pead tulema tööle puhtalt füüsiliselt oma näo näitamiseks, on muutumas. Tänapäeval on töökoht ikkagi mobiilne, mis tähendab, et tööd saad teha praktiliselt igal pool. Aga ma ütlen ausalt, et isiklikult eelistan pigem kohal käia, sest siis tekib parem töötegemise tunne,” ütleb Gren.

Miski, mis paneb silma särama

Gren leiab, et ägedaid noori, sõltumata nende sotsiaalsest taustast või füüsilisest poolest, on palju, kuid neil tuleb välja mõelda see, mis paneb silma särama. “Kas see on arvutite lahtilammutamine, robotite kokkupanemine, programmeerimine, heliteoste loomine, ehitamine või hoopis moedisain — see tuleb välja mõelda,” mõtiskleb Gren.

“Teiseks tuleks võib-olla keskenduda sellele, et leida julgus astuda oma turvalisest tsoonist välja ja teha midagi, mida varem pole teinud. Me kõik tahame ju saavutada sõltumatust ja iseseisvust, ja ma arvan, et see ongi põhjus, miks sellele kõigele mõelda ja saadagi iseseisvaks. Kõik uksed on valla — ainult haara kinni,” motiveerib Gren teisi.

“Need piirangud, mis võivad olla näiteks füüsilised, on tegelikult kõik ületatavad ja hakkavad ikkagi peast. Olen töökarjääris teinud seinast seina asju, aga uusi asju tulebki proovida, et leida midagi, mis paneb natuke teistmoodi mõtlema, arendab sind ja paneb asju teisiti nägema. Mina olen selle poolt, et võtta julgus teha midagi teisiti. Nii leiab ka enda tugevused,” ütleb Gren, selgitades, et neid inimesi, kes esimesest päevast peale teavad, mida nad tahavad, on tegelikult väga vähe. “Elus tuleb teha uusi ja põnevaid asju ja arvan, et minu elus on neid võimalusi olnud päris palju. Mul on vedanud.”

Tugivõrgustiku olulisus

“Me kõik oleme muidugi erineva taustaga, tuleme eri kohtadest ja see on kõik täiesti okei. Tööelus on kindlasti hästi palju toeks sotsiaalne võrgustik inimese ümber ja mina olen enam kui kindel, et kui minu ümber ei oleks neid ägedaid inimesi, kes mul on, siis ma ei oleks täna siin,” ütleb Gren ja lisab naerdes, et ta ausalt ei õppinud eelnevalt pähe, mida rääkida võiks, vaid ta päriselt tunnebki iga oma keharakuga nii.

Kuid kas väliselt teistsugune kolleeg muudab ka ettevõtte töökultuuri? “Kindlasti. Aga minu elukogemuse põhjal on see kahe otsaga asi. Mina olen hästi avatud ja aktiivne suhtleja, ma tahaks loota, et mõjun inimestele positiivselt,” ütleb Gren ja nendib, et see, milline oled sina, peegeldub ka sinust välja.

“Mida positiivsem sa oled, mida aktiivsema suhtlemismalliga, seda paremini lööd sa karjääris läbi ja seda rohkem sa ka saavutad. Selle tarkuseni jõuda pole kindlasti aga lihtne. Karjääri alustades olin tegelikult väga kartliku iseloomuga, aga just minu kolleegid on mind muutnud veel kompleksivabamaks, avatumaks, positiivsemaks. Ja usun, et ka mina olen oma kolleege muutnud. Igapäevases pildis ei tule neil ilmselt enam isegi see mõte pähe, et ma olen teistsugune. Jah, ma veeren ringi, aga olen täpselt samasugune inimene nagu iga teine — viskan nalja, teen lollusi ja kolleegina annan endast alati 200% ja 5% veel peale. See, et ma ratastoolis olen, ei defineeri mind. Mind defineerib ikka see, mis on peas ja südames,” ütleb Gren, kes on võtnud enda eesmärgiks selle, et iga päev oleks kasvõi üks inimene, kes saab oma päeva lõpus mõelda, et miski, mida Gren tegi, ta päeva paremaks muutis.

Erakogu

Piiri ette ei pane

Uurisin Grenilt, et milliseid unistusi või eesmärke tal veel on, mispeale hakkas mees naerma ja nentis, et see kõlab nagu küsimus missikandidaadile. “Muidugi tahaks päästa maailma, see on ilus unistus. Aga kui tuleme nüüd sellise teostava raamistikuni, siis tahan saada oma töös veelgi paremaks. Leian, et üheski ametis ei ole võimalik saavutada tipptaset ja siis avastada, et nüüd oled piiri saavutanud ja enam kuskile ei liigu. Mulle meeldib kohutavalt inimesi aidata, ma olen aktiivne suhtleja ja hea probleemide lahendaja. Tahaks selles tugiüksuse vallas edasi liikuda. Mul on sihte küll ja need sihid on mul pidevalt silme ees.”

“Võib-olla kõlab pisut koledasti, et ratastool algab peast ning kui sellega endale piirid ette paned, sead ka kõigele muule piirid ette, kuid nii on,” ütleb Gren. “Hing, süda, teotahe ja mõistus on need liikumapanevad jõud. Jah, mõistus küll vahepeal tõrgub, kuid olgem ausad — kellel ta 34aastaselt ei tõrguks?” naerab Gren.

“Mul on unistusi nii tööalaselt kui eraviisiliselt ja võtaks selle kõik kokku ühe lausega: minu eesmärk on olla õnnelik! Ja see õnnelikkus tähendabki, et ma olen oma kallitele inimestele alati olemas, toeks ja abiks ning täiendan oma oskusi ka tööalaselt,” ütleb Gren lõpetuseks.

Greni nõuanded tööleminekuks

  • Tööle kandideerides pead vastama loomulikult baastingimustele — kui tellingutel ronida ei saa, on natuke keeruline ehitajaks kandideerida tõepoolest, aga kõik muu on sinu enda teha.
  • Ära karda astuda esimest sammu ja pea meeles, et tööandjal on mentaalne valmisolek tänapäeval olemas — kõik võivad minna ja proovida.
  • Kui esimesel korral ka ei õnnestu, ei tähenda see, et oled läbikukkunud. Proovi uuesti!
  • Õpi oma kogemustest.
  • Ole julge suhtlema.
  • Sisemised hirmud on suuremad kollid, kui asi tegelikult väärt on!
Vali pilt või video oma arvutist
Saada vihje siit! Tagasi