Halb uudis värskelt pressitud mahla joojatele

 (78)
Halb uudis värskelt pressitud mahla joojatele
Foto: Vida Press

Kumb on tervislikum, kas magustatud karastusjook või värskelt pressitud mahl - tuleb välja, et suurt vahet polegi.

Pole selge, kas tegemist on uue trendiga, aga millegipärast on näha üha rohkem noori ringi käimas värskelt pressitud mahlapudelitega. Mitte väikeste 330-milliliitriste, vaid ikka suurte üheliitristega. Loodetavasti pole see igapäevane nähtus!

On alati inimesi kellele kraani- või pudelivee maitse ei meeldi. Sellest tingituna eelistatakse joogipooliseks näiteks erinevaid karboniseeritud suhkrujooke, limpsi, smuutisid, nektareid, värskelt pressitud mahlu või mahlajooke, kirjutab blogi Tervisefoorum.

Kuigi inimesed on järk-järgult üha teadlikumaks muutunud kõrgete suhkrusisaldusega jookide suhtes, nähakse puuviljamahla siiski süütu ja väga tervisliku valikuna. 250-milliliitrist puuviljamahla (umbes üks klaas) käsitletakse ju ometi ühe portsjonina toitumiskampaania „Vali tervis - vali viis peotäit puu- ja köögivilja päevas" raames.

Lisaks sellele rohkelt C-vitamiini, antioksüdante ja vett teevad kehale head? Tegelikult võib teadmatusest enesele karuteene teha.

Nimelt 2014. aastal tõstatasid kaks Šoti teadlast hüpoteetilise küsimuse, kas puuviljamahla võib panna võrduma tavalise suhkrurikka karastusjoogiga. 250 milliliitrit õunamahla sisaldab 110 kilokalorit ja 26 grammi suhkrut ning samas suuruses koolajook 105 kilokalorit ja 26,5 grammi suhkrut.

Seotud lood:

Seega puuviljamahla energiakogus on võrdlemisi sarnane traditsioonilise kaloripommiga. Loomulikult on võrdusmärk nende kahe joogi vahel veidi ambitsioonikas, sest mahl sisaldab ka mineraale ning vitamiine, mis on vajalikud limiteeritud toiduvalikuga inimestele (mitmekülgne toit peaks ideaalis katma kõik mikro- ja makrotoitainete vajadused).

Teisalt, kiputakse mahlade suhkrusisaldust valesti hindama. Kui näidata erinevatele populatsioonigruppidele (sh nii mehed kui naised) laia valikut suhkrurikastest jookidest (Coca-Colast värskelt pressitud mahlani) ning paluda neil pakkuda mitu grammi suhkrut on taolises 100-milliliitrises joogipoolises, on tulemus jahmatav.

Keskmiselt alahinnati puuviljamahlade ja smuutide suhkrusisaldust 48 protsenti ning ülehinnati karastusjookide suhkrusisaldust 18 protsenti. Tegelikkuses jäi kõikide keelekastete suhkrusisaldus 11-15 grammi 100 milliliitri kohta vahemikku.

Kuidas saab olla, et puuviljade kasulikkust on pähe tambitud aastaid, aga mahla tarbimist peame piirama? Esiteks - nagu iga töötlemise käigus, kaotab ka mahl osa oma mineraalidest, antioksüdantidest ning vitamiinidest (eriti vesilahustuvad vitamiinid). Teiseks - suurem osa kiudained eemaldatakse.

Kiudaineid on vaja, et pikendada toidu transiitaega läbi seedekulgla, mis omakorda hoiab glükeemilise indeksi madalamal (aeg, mille vältel süsivesikud veresuhkrut tõstavad).

Kolmandaks - nagu ennist mainitud, mahlad sisaldavad väga palju suhkrut ning seega tõstavad insuliini resistentsust (potentsiaalne teise tüübi diabeet). Kui aga süüa ära terve puuvili, on eelpool mainitud kommentaarid justkui tühised. Kätte saadakse kiudained ja toitainet ning kuna erinevalt mahlast puuvili täidab kõhtu, süüakse koguseliselt vähem kaloreid.

Kui nüüd mõtlema hakata, siis õpetajatel oli tõesti põhjust muretseda. Need suured liitrised mahlapakid pole nii suurtes kogustes teps mitte tervislikud. Ole targem - joogijanu kustutamiseks haara puhast vett. Kui tahad miskit magusamat, nagu näiteks apelsinimahla, lahjenda seda veega.

Loe teisigi lugusid Tervisefoorumist.

Saada vihje, foto või video!
Saada vihje
Jälgi meid sotsiaalmeedias