Sotsiaalvaldkonna säravamad tähtprojektid

Riina Palmiste

RUS

Abikoka kursuse kaks õpilast tutvustamas Läti külalistele pakutavat toitu.Фото: частный архив

Igal aastal viiakse Euroopa sotsiaalfondi ja Euroopa regionaalarengu fondi toetuste toel ellu ridamisi projekte, mille eesmärk on seista rahva heaolu eest: toetada abivajajaid, ennetada inimeste toimetulekuraskustesse sattumist ning panustada kogukonna arengusse. Heidame üheskoos pilgu viimase aja säravamate ettevõtmiste kulisside taha.

Võrumaa kutsehariduskeskuse projekt „Uute ametioskustega tööle”

Üks hetk, kus vajame kõik ühtäkki eneselegi ootamatult riigi tuge, on pärast töötuks jäämist. Iseäranis aga siis, kui tööturult on eemal oldud juba pikka aega ning oskusi ja motivatsiooni naasta napib. Just selle sõlmprobleemi vastu võitlemiseks kutsuti ellu ESF-i projekt nr 2014-2020.3.02.18-0107 „Uute ametioskustega tööle”, mis ei ole muuseas sugugi esimene töötutele suunatud projekt Võrumaa kutsehariduskeskuses. Igal aastal alustab selles elukestvat õpet toetavas koolis Euroopa sotsiaalfondi projekti raames õpinguid ligikaudu 20 pikaajalist töötut.

Projekt „Uute ametioskustega tööle” loodi samuti eesmärgiga pakkuda pikaajalistele, st vähemalt 12 kuud töötuna olnud meestele ja naistele enesetäiendamise võimalusi, mis tõstaks nende konkurentsivõimet ja püsimist tööturul. Kaheaastase projekti vältel on õpilastel olnud võimalus osaleda neljal koolitusel: turismiettevõtte teenindaja, puittoodete valmistaja ja viimistleja, abikokk ning koostelukksepp-keevitaja. Sel õppeaastal osutus Võrumaa kutsehariduskeskuse arendusjuhi Siret Lillemäe sõnul eriti populaarseks just abikoka kursus. „Vastu oli planeeritud võtta üheksa, avalduse esitas 18 ja praegu õpib 15 inimest,” avaldab ta.

Projektõpe koosneb koolitusest ja kohustuslikust tööpraktikast, pärast mida on võimalus sooritada kutseeksam. Kusjuures seni on kutsetunnistuse saanud u 95% eksamil osalenutest. Sellest, et projekt on end igati õigustanud, annab märku seegi, et enamik osalejaist on tööle saanud ettevõtetesse, kus nad praktika sooritasid. „Alles mõni päev tagasi kirjutas mulle üks projekti õpilane, kes on hetkel abikoka praktikal, et soovib pärast projektikoolituse lõppu asuda õppima meie kooli tasemeõppesse,” rõõmustab hariduskeskuse arendusjuht, et praegu juba ka ametlikult tööle saanud õpilane on ainult üks paljudest positiivsetest kogemuslugudest, kus on selgelt näha, et abi on suunatud õigesse kohta. „Ta kirjutas, et kuigi alguses kahtles, kas suudab õppida (33-aastane õpilane, kellel on ka põhikool lõpetamata – toim), on meie kool andnud talle tiivad,” on Lillemäe õpilase tagasisidest liigutatud.

Tööturult eemale jäänutele ongi tihtipeale kõige raskem see esimene samm ja mida pikemaks on paus veninud, seda vaevalisemaks liigutus muutub. Omal algatusel ja kõrvalise toeta on kahtlemata keeruline jälle jalga ukse vahele saada. „Meie jaoks ongi oluline see, et pikka aega tööturult eemal olnud inimesed tuleksid kodust välja, suhtleksid, õpiksid ja leiaksid endale töökoha,” rõhutab ka Lillemäe, et nende koolituse maht ja ajaline kestus on just täpselt paras selleks, et tööturult eemal olund inimene harjuks rutiini ja kellaaegadest kinni pidamisega ning omandaks vajalikud teadmised ja oskused, et tööturul hakkama saada. Projekt lõpeb sel suvel, kuid juba on taotletud rahastust uuele projektile. „Loodame hindamiskomisjoni positiivsele otsusele, et saaksime taas pakkuda uusi võimalusi inimestele, kes on olnud pikka aega tööturult eemal,” on Lillemäe lootusrikas.

Maarja peremajade loomine Tartusse

Erivajadustega inimestele on oluline ennekõike see, et nad saaksid elada võimalikult tavapärast iseseisvat elu. Nii on igati tähtis ka Euroopa regionaalarengu fondi meetme tegevus 2.5.1, millest toetatakse erihoolekande teenusekohtade loomist, et pakkuda erivajadusega inimestele paremaid elamis-, õppimis- ja töötamistingimusi. Kokku luuakse hiljemalt 2023. aasta augustiks 1782 teenuskohta, millest on praegu üle Eesti valmis 689.

Samamoodi sündis projekt „Maarja peremajade loomine Tartusse”, mille tulemusena ehitati neli ja rekonstrueeriti üks kümnekohaline teenuseüksus, mis annavad 50 intellektipuudega inimesele võimaluse elada võimalikult iseseisvat elu. Praeguseks ongi nad end mõnusasti sisse seadnud viide majja: Jõevasara, Tammemäe, Kure, Kotka ja Luige peremajadesse. Elukorraldus majades on igati perekeskne, kuid arvestab siiski iga inimese individuaalsust. Kõik on korraldatud nii, et mugavalt tunneksid end nii nägemis- ja kuulmispuudega kui ka liikumis- ja liitpuudega inimesed.

Just nii nad ennast uutes kodudes tunnevadki – koduselt, teineteise lähedal, aga seejuures ennekõike iseseisvana. Ujula tänaval Jõevasara ja Tammemäe majas elab kummaski majas üheskoos kümme tegusat erilist inimest vanuses 17 kuni 49 aastat. „Kõige noorem pesamuna on pilootprojekti kaasatud, et näha, kas järkjärguline harjutamine teeb kohanemise uue ja iseseisva eluga lihtsamaks,” kirjeldab Maarja küla sealseid elanikke, kellest kõige vanem on oma elutarkuse ja rahuliku meelega tasakaalustavaks jõuks. Suurem osa majaelanikest on siiski 20–30-aastased, täis elujõudu ja tegutsemislusti. Neil kõigil on väljaspool peremaja oma tööd ja tegemised – kes käib tööl avatud tööturul, kes pikaajalisel kaitstud töö teenusel, kes jätkab õpinguid kutsekoolides ning kes panustab Maarja küla leitud alltöövõttudesse. Kure, Kotka ja Luige peremajade elanikud on vanuses 28–52 eluaastat. Sellest hoolimata kutsub tugikeskus neid kõiki ikkagi hellitavalt noorteks. Nad on samamoodi tegusad, kuid võimetelt veidi tagasihoidlikumad kui Tammemaja ja Jõevasara maja elanikud. Kõigil peremajade elanikel on täita oma kohustused, alustades koristamisest, söögitegemisest, pesupesemisest ja lõpetades õueala korras hoidmisega. Just nagu tavaelu käima peabki. Ja nii nagu tavaelus, leiavad nemadki selle kõige kõrval aega oma hobidega tegelemiseks – käiakse ujumas, palli mängimas, jalgrattaga sõitmas. Nauditakse ka lihtsalt linnas kohvikus käimist või ülelinnalistel üritustel osalemist.

Suurim rõõm ongi see, et tänu projektile elavad peremajade elanikud nii palju kui võimalik täiesti tavalise eestlase elu. „Jah, eestlased ei ela kümnekesi ühes majas – isegi pered pole nõnda suured –, kuid positiivne pool on see, et sõbrad on leitavad üle ukse või üle õue jalutades,” kiidab Maarja küla, et selline elukeskkond, kus saab elada iseseisvat elu nii, et tugisüsteem on samal ajal lähedal, on peremajade elanikele igati tänuväärt lahendus.

Koostöömudel vabatahtlike kaasamiseks hoolekandesse

Juba pea kaks aastat on eakaid ja erivajadusega inimesi üle Eesti käinud abistamas usinad vabatahtlikud, kelle ülesanne on olnud olla abivajajaile toeks igapäevatoimetuste juures või pakkuda lihtsalt järelevalvet või seltsi. Seda tänu 2018. aastal ellu kutsutud pilootprojektile, mis sündis pärast vanemaealiste poliitika komisjoni ettepanekut sotsiaalministeeriumile leida strateegiline partner, kes koordineeriks vabatahtlikku tegevust hoolekande valdkonnas. Projekti eesmärk kaasata rohkem vabatahtlikke hoolekandesse ja töötada välja üle-eestiliselt rakendatav koostöömudel. Korraldatud hanke võitis MTÜ Eesti Külaliikumine Kodukant, kelle algatusel on maakondades ja kohalikes omavalitsustes üle Eesti tööle rakendatud piirkondlikud koordinaatorid, kelle ülesanne on abivajajad ja vabatahtlikud omavahel kokku viia.

Juba projekti esimese aasta jooksul jõuti kokku 328 abivajajani. Oma aega sellesse panustas 187 vabatahtlikku. Praeguseks on abi saanud inimeste arv kerkinud juba 622-ni. Enamasti on vabatahtliku abi seisnenud inimliku toe pakkumises – näiteks toetavas vestluses, mida saadab mõni muu vahva tegevus, nagu üheskoos ajalehtede lugemine või lauamängude mängimine. Oma abikäe on vabatahtlikud ulatanud aga ka nii poes, turul, juuksuris, perearstil ja apteegis käimisel kui ka sularaha välja võtmisel. Teinekord on piisanud lihtsalt telefonivestlusest. Eelkõige ongi vabatahtlike katta n-ö hallid teenustevahelised alad ehk sellised tegevused, mida hoolekandeteenuste raames ei pakuta, kuid millest väärikas eas või erivajadusega inimene võiks puudust tunda.

Olgugi et suur osa eakaid pelgab esialgu abi vastu võtta – seda paljuski levinud hirmust mahuka paberimajanduse ees –, räägib projektis osalenute tagasiside teist, julgustavat keelt. Nimelt leidis kuue kuu möödudes enamik (94% esimesel poolaastal ja 82% teisel poolaastal) abivajajaist, et vabatahtliku toetus on parandanud nende enesetunnet. Seejuures tunnistasid rohkem kui pooled (55%), et tänu vabatahtliku abile on nad paremini toime tulnud koduste toimetustega või asjaajamistega väljaspool kodu. Üle veerandi vastajatest märkis aga, et vabatahtlik abi võimaldas neil jätkata kodus elamist ja vältida hooldusasutusse minemist. Seda suuremat heameelt teeb, et augustis lõppeva projekti tegevus – nii abistamine kui ka vabatahtlike kaasamine – on jätkuvalt töös ning mitmes maakonnas jätkub töö vabatahtlikega ka pärast hanke ametlikku lõppu.