Juhuslikust valikust õige erialani


Juhuslikust valikust õige erialani
Riina JoametsErakogu

Veel paar aastat tagasi ei teadnud ma täpselt, mis see sotsioloogia õieti on, veel vähem oskasin ette kujutada, et ma seda õppima asun.

Keskkooli ajal märkasin Tallinna Ülikoolis toimuvaid Õpilasakadeemia kursuseid. Valisin nende hulgast sotsioloogia, kuigi ei kujutanud ette, mida see endast kujutada võib. Aga seda põnevam!

Kursus koosnes pelgalt viiest loengust, kuid selle lõpuks jõudsin arusaamani, et eriala pakub mulle huvi. Ülikooli-eelne suvi oli siiski veel täis peamurdmist, mida siiski õppima peaksin. Huvialasid oli mul ju palju ja nad pole siiani kadunud: geograafia, ajalugu, loodusturism, saksa filoloogia.

Õpilasakadeemia otsustas

Lõpliku otsuse tegin siiski suuresti Õpilasakadeemias kogetu põhjal. Määras soov oma maailmapilti avardada. Kuigi ma polnud kindel, mida tulevikus konkreetselt teha soovin — ja tegelikult ei tea ma seda päris täpselt siiani –, teadsin, et avar maailmavaade tuleb kasuks igal pool, nii tööturul kui ka inimeseks olemisel.

Minu jaoks oli ülikooli minek vabastav. Tundsin, et saan kergemalt hingata kui gümnaasiumis. Nüüd olid ohjad minu käes ning ma sain õppida just seda, mis mulle huvi pakkus. Kellelgi ei olnud võimalust ega vajadust nukral pilgul jälgida minu katseid füüsikat mõista.

Kursusekaaslastega sõbrunesime üsna kiiresti, sellele aitasid kaasa mitmed grupitööd ja -arutelud. Peagi hakkasime põnevamaid arutelusid ka loengust väljapoole viima.

Üsna pea sai selgeks, et sotsioloogia on väga lai eriala. Kuigi kõik õpivad sama asja, on õppijate huvid siiski erinevad. See peegeldub hästi valikainetes, kus käsitletakse süvendatumalt erinevaid sotsioloogia valdkondi.

Maailm on avardunud

Ma tulin ülikooli kindla sooviga võtta keskkonna- ja tarbimissotsioloogia ained. Viimane neist jäi küll kahjuks üldse ära, kuid see-eest olen ülikoolis veedetud aja jooksul avastanud muidki valdkondi, mis mulle väga huvi pakkuma on hakanud: näiteks soo- ja perekonnasotsioloogia, põnevusega ootan ka linna- ning haridussotsioloogiat.

Mida sotsioloogia on mulle andnud? Hiljuti esitas üks õppejõud loengus sellise küsimuse ning tol korral pidin vastuse võlgu jääma. Nüüd on mul olnud aega ennast analüüsida ning võin nimetada päris mitmeid asju, mida sotsioloogiaõppes omandanud olen. Olen kindlalt jõudnud oma põhilisele eesmärgile lähemale: avardanud maailma.

Juba esimesel semestril seletati meile, et sotsioloog peab ühiskonda uurima teistsuguse pilguga kui me seda argielus teeme: peab õppima vaatama ühiskonda tervikuna. Selle oskuse kujundamine on olnud põnev väljakutse. Näha kaugemale kui sind igapäevaselt ümbritsevad sõbrad-tuttavad on tunduvalt raskem kui tundub. Muidugi ei tohi unustada, et sotsiaalteadustes nagu sotsioloogia ei saa kunagi jõuda „tõelise tõeni”. See ei tähenda aga, et seda üritama ei peaks.

Leidsin oma hääle

Osati on „tõelise tõe” puudumine ka positiivne, vähemalt üliõpilasele, sest ei ole valesid vastuseid. Ülikoolis leidsin nii oma hääle ning hakkasin loengutes aktiivselt osalema, oma arvamust avaldama.
Õppejõud on siiani olnud äärmiselt kannatlikud, kuulanud ära kõigi arvamused ning üritanud igale esitatud ideele kaasa mõelda. On jäänud mulje, et sotsioloogia õppejõud ei olegi suutelised pahased olema. Sotsioloogiatudengite jututeemade atraktiivsus näitab ka hästi, kui lai sotsioloogia valdkond olema peab, et ta erineva taustaga inimesi kõnetada suudaks.

Sotsioloogia ei jää kindlasti viimaseks erialaks, mida ma õpin. Mul on tugev soov ennast pidevalt arendada ning kuna maailm nõnda kiiresti areneb, siis ei piisa ainult ühest ametist, millele elu lõpuni truuks jääda. Samas on sotsioloogilised teadmised ja oskused kasuks igal ametikohal.


LOE ROHKEM SOTSIOLOOGIA ERIALAST SIIT!

Saada vihje, foto või video!
Saada vihje
Jälgi meid sotsiaalmeedias