Miks minust sai käsitöö ja kodunduse õpetaja eriala magister?


Miks minust sai käsitöö ja kodunduse õpetaja eriala magister?
Tudengid õppeköögisErakogu

Üks sagedasemaid küsimusi, mida mulle viie aasta jooksul minu õpingute kohta Tallinna Ülikooli käsitöö ja kodunduse õpetaja erialal esitati, oli: „Miks?”

Mõnikord taheti teada, miks just see eriala ja kas tõesti peab soki kudumist või supi keetmist kõrgkoolis õppima. Teised imestasid, et miks ometi õpetajaks, kas päriselt ka tahad kooli minna ja õpetada. Ja veel üks „miks“ puudutas minu vanust: alustasin ju enda jaoks täiesti uuel erialal päris algusest — bakalaureusetasemest, peaaegu neljakümneaastasena. Miks peaks keegi tahtma keskealisena oma mugavustsoonist väljuda? Niisiis, tõepoolest: miks?!
Kõige lihtsam ja kiirem vastus oli mul sellistel puhkudel: „miks ka mitte!“, kuid tegelikult on mul olemas ka palju paremad, sügavamad ja ausamad vastused.

Oskan kasutada pead ja käsi

Olen alati veidi kadestanud neid, kes juba varakult teavad, kes nad on ja mida nad elult tahavad. Laiast maailmast oli selliseks inimeseks Gerald Durrell, loodusuurija ja suurepärane kirjamees. Eestist võib tuua kasvõi Maarja-Liis Ilusa, kes juba kolmeaastasena käis oma muusikuteed.
Mina selliste inimeste hulka ei kuulu. Olen ennast kaua otsinud ja küllap otsin veel edasigi. Siiski avastasin ma ühel päeval, nüüdseks veidi enam kui viis aastat tagasi, et on midagi, mida minagi oskan. Nimelt, ma oskan kasutada oma käsi ja oma pead millegi loomiseks.
Tegelikult teadsin ma seda juba varem, aga ei olnud osanud sellele teadmisele mingit vormi või väljundit anda. See äratundmine tõigi mind Tallinna Ülikooli käsitööd ja kodundust õppima.
Vähemalt esialgu oli minu nägemus õppimise eesmärkidest üsna praktiline — ühendan lihtsalt oma huvi ja armastuse isetegemise vastu oma teise suure armastusega, milleks on õppimine. Kinnitan, et õppimine õppimise pärast võib olla huvi ja hobi.

Agnes Kuus-Korv Erakogu

Enam kui vardaliigutajad

Minu esialgsetes plaanides oli õpetajaamet veel midagi üsna ebamäärast, kuid nagu öeldakse — süües kasvab isu. Minu õnn oli sattuda kursusele, mis osutus ühtehoidvaks ja õppimist kõrgelt hindavaks. Ei mingit ülejala tegemist ega lõputuid edasilükkamisi ja see hakkab paratamatult külge, kasvab nagu veerev lumepall.
Kuidagi iseenesestmõistetavalt ja märkamatult said meist oma eriala patrioodid, kes selgitasid kõigile, kes teada või kuulda tahtsid, et meist saavad midagi märksa enamat kui kõrgharidusega vardaliigutajad. Ja kui siis olime peaaegu sajaprotsendiliselt jõudnud bakalaureusekraadini, oli magistrisse astumine enamiku jaoks meist juba loogiline jätk. Selleks ajaks olin avastanud enda jaoks ka eriala teise poole, milleks on õpetajakutse ja mõistsin aimamisi, et see võib olla just see, mida olen otsinud.
Ärgu lugeja nüüd arvaku, et kõik on olnud üks morsipidu. Motivatsioonilangus, tüdimus, kahtlused, ka seda kõike oli ja on vahel praegugi — sest räägitagu suurest õpetajate puudusest mida tahes, meiega on vastupidi: meie erialal on töökoha leidmine, kui sul seda juhtumisi juba ei ole, pigem suur juhus või lihtsalt vedamine.
Aga kui ma vaatan, kuidas on läinud ja kuidas läheb minu õpingukaaslastel, siis näib, et me kõik oleme endas kindlamad ja me kõik oleme saanud väga palju sellist, mida ei osanud ettegi kujutada. Me oleme leidnud üksteises sõbrad, mis on täiskasvanuna märksa suurem saavutus kui lapsena ja pole vahet, kes meist on 23 ja kes 60 aastat vana. Jah, ka sellises vanuses tudengeid on meie seas.

Oli puhas rõõm

Me olime sageli koos lihtsalt ka sel moel, et istusime oma kodudes diivanil, ümbritsetuna raamatutest ja väljaprintidest, ning hädaldasime üksteisele läbi neti, et kui kiire ja kui raske meil parasjagu on ja kuidas ikka ei jõua ja ei saa. Tegelikult oli see aga puhas rõõm lugeda kõiki neid raamatuid, mida poleks muidu lugenud ja kirjutada kõiki neid töid, millest poleks muidu ridagi sündinud ja omada sõpru, kellega seda jagada.
Me oleme õppinud paljut ja mina ei alahinda teoreetiliste tarkuste kõrval sugugi neid elulisi oskusi, mida me ülikooli praktikumidest saime. Absoluutselt iga kord, kui võtan kapist laudlina, meenuvad õppejõu sõnad, et kui lina on triikimata, siis parem ärgu seda laual olgugi, või siis teadmine, miks panevad naatriumglutamaati sisaldavad toidud mu pea valutama, või võimalus olla sama loov nagu lasteaialaps — rebida paberist ribasid ja moodustada neist midagi, mis on kunst (kui mitte kellegi teise silmis, siis enda ja õppejõu jaoks kindlasti). Mõnikord olime veel pärast südaööd kõhuli põrandal, et anda viimast lihvi erinevate figuuritüüpide rõivakollektsioonile või siis kavandasime, mida pakkuda õppejõududele mõeldud pimesöömingul.
Ahjaa, et ma ei unustaks, kas teate seda tunnet, kui ootad oma korda, et minna teiste ette ja kaitsta oma tööd, ükskõik, kas selleks on mõni jooksev ettekanne või magistritöö? Kuidas küll süda taob ja kui oled ära käinud ja teiste ette läheb sinu kaaslane, siis tunned, kuidas tema süda lööb ja jalad värisevad, nii nagu see oleks sinu enda süda ja sinu enda jalad. Ei tea? No saate teada, kui proovite ja see väärib proovimist. Tegelikult olen ma lausa kade kõigi nende peale, kel see kõik on alles ees.
Usun, et olen nüüd vastanud küsimusele: „Miks?“, ehkki sama hästi sobib ka vastuseks: „Miks ka mitte!“.

Tehnoloogiavaldkonna ainete õpetajaks saab õppida Tallinna Ülikoolis. Avalduste esitamine 20. juunist 1. juulini!

Saada vihje, foto või video!
Saada vihje
Jälgi meid sotsiaalmeedias