Rando Tuvikene: vahel aitab, kui rohkem soola lisada!


Rando Tuvikene: vahel aitab, kui rohkem soola lisada!
TLÜ vanemteadur Rando TuvikeneTLÜ

Tallinna ülikooli loodus- ja terviseteaduste instituudi vanemteaduri ja analüütilise keemia dotsendi Rando Tuvikese edu teadusmaailmas tugineb lapsepõlves tekkinud huvile, edukale õppimisele, sihikindlale tööle ning veidi ka õnnelikele juhustele.

Oled nüüd juba 15 aastat ametis Tallinna ülikoolis. Kuidas su teekond aga alguse sai?

Sügav huvi looduse vastu tekkis tõesti juba varases lapsepõlves. Kui minult, esimese klassi õpilaselt, küsiti, kelleks ma suurena saada tahan, vastasin alati täie kindlusega – bioloogiks. Ja see vastus ei muutunud kogu põhikooli jooksul.

Minu onu on hüdrobioloog ja nii tärkas ka minus huvi selle valdkonna vastu. Eriti pakkusid mulle huvi veeorganismid. Mul oli ka väike akvaarium, unustasin end sageli tundideks kalade ja molluskite tegemisi vaatama, sedavõrd põnev tundus see maailm.

Ettekujutuse teadustöö olemusest sain aga alles siis, kui ülikoolis ise teadust tegema hakkasin. Sellele eelnes aga hulk õpinguaastaid.

Miks teed teadust just Tallinna ülikoolis?

Selle taga on mitmete juhuste ja soodsate asjaolude kokkulangemine. Esimene on see, et aastal 1999 just siin, toonases Tallinna pedagoogikaülikoolis, mitte esialgu plaanis olnud TTÜ-s õpinguid alustasin. Teiseks pakuti siis, kui lõputöö teemat valisin, välja põnev teema keemia valdkonnas. Selle raames oli võimalik Eestis esimest korda laboritingimustes gaasilist fluori saada. Töö professor Kalle Truusi juhendamisel sujus kenasti.

Seotud lood:

2003. aastal alustasin TLÜ-s magistriõpinguid füüsika erialal – keemia eriala siis veel ei olnud, praegu saab TLÜ-s juba magistriõppes õppida molekulaarset biokeemiat ja ökoloogiat. Tol ajal oli keemia valdkonna ainsaks teadusteemaks väljaspool didaktilisi distsipliine merevetikate keemilise koostise uurimise suund, mida juhtis professor Truus. Sellel teemal kaitsesingi magistritöö ja hiljem TLÜ-s ka doktoriväitekirja, küll ökoloogia erialal, keemia doktoriõpet meil siis veel ei olnud. See oli erakordne juhus, et sain ühendada huvi veeorganismide vastu keemiaga, mis mind siis üha rohkem huvitama oli hakanud.

Magistriõpingute ajal alustasin ka tööd Tallinna ülikoolis. Esmalt andsin orgaanilise keemia praktikume, seejärel keemia valdkonna loenguid. Hiljem liitusin juba erinevate teadusprojektidega. See oli huvitav, kuid keeruline aeg. Sain olla ülikooli ühe teadussuuna kujunemise juures praktiliselt algusest peale.

Esialgu ei olnud meil kõrgetasemeliseks teadustööks vajalikku infrastruktuuri, palju tuli improviseerida, oma insenerioskused proovile panna. Kemikaalid olid kallid ja mõnikord oli ainus võimalus need ise valmistada või mitukümmend aastat vanadest varudest leitu laboritingimustes puhastada. Selleks võis kuluda päevi.

Nüüd on meil maailmatasemel võimalustega töökeskkond, kus saame lahendusi otsida ka suuri väljakutseid pakkuvatele uurimisküsimustele.

Keemia, see tähendab ju ka katseid …

Aastatel 2005–2010 koordineerisin TLÜ õpilasakadeemia kursust „Huvikeemia”, mille eesmärk oli äratada gümnaasiumiõpilastes huvi keemia vastu ja kinnistada koolis õpitud seaduspärasusi efektsete katsetega. Aastate jooksul sai seal proovitud palju sedavõrd efektseid katseid, mida sõnades kirjeldada ei saagi. Selle kohta oli meil isegi oma lausung – „tunnetuslikult väärtuslik keemialabori praktika”.

Mõnikord tekkis suitsu sedavõrd palju, et tõmbekapid ei suutnud kõike ära tõmmata ja nii tuli minna valvelauda ja paluda laboris olevad suitsuandurid välja lülitada. See oli väga populaarne kursus, mõned õpilased osalesid lausa mitmel aastal järjest ning mõnest sai hiljem TLÜ tudeng.

Õpetliku sisuga huvitavaid katseid tegime ka tudengite laboripraktikumide raames. Sellel oli oluline roll tulevaste keemiaõpetajate ettevalmistamisel. Juhendasin mitut lõputööd, mille oluliseks eesmärgiks oli eksperimentide filmimine, et jäädvustatut oleks hiljem võimalik õppematerjalina kasutada. Paari minu tollast tudengit köitsid laboratoorsed eksperimendid sedavõrd, et ka õppetöövälistel aegadel tõmbas neid ikka keemialabori poole. Nendest said hiljem minu kolleegid, kes töötavad TLÜ-s seniajani.

Kõige ootamatum seik oli aga see, kui keset praktikumi jooksis keemialaborisse suur porine koer. Tegi oma ringi ära ja läinud ta oligi. Eks Terra õppehoone teise korruse keemialaborisse oli tal mugav tänavalt sisse põigata, ilm oli palav ja meie hoidsime labori ust sageli parema ventilatsiooni tagamiseks lahti.

Oled saanud rahastust mitmele projektile. Palun jaga soovitusi, kuidas kirjutada hea teadusprojekt.

Palju sõltub uurimisküsimuse aktuaalsusest ja sobivusest taustsüsteemiga. Näiteks on koroonaviiruste uurijatel praegu tõenäoliselt kordades lihtsam rahastust saada.

Ligi viis aastat tagasi muutus maailmas, eriti Euroopas, aktuaalsemaks mereressursside efektiivsema kasutamise temaatika. See küsimus haakub hästi minu teadusteemaga (merebiomasside väärindamine) ja on ehk teatud määral minu taotluste edukuse määra tõstnud.

Minu õpetussõnad on väga lihtsad: tuleb end asetada hindaja positsiooni. Kui tahad kirjutada head teadusartiklit, siis retsenseeri nende käsikirju, kui tahad kirjutada head projekti, siis hinda nende taotlusi. Mina hindan kõrgelt lihtsust, struktureeritust, paljusõnalisuse vältimist ja piisavat detailsust. Aga lisaks kõigele muule on rahastuse saamiseks vaja ka natuke õnne.

Mis sul hetkel käsil on?

Paralleelselt kolm Eesti Teadusagentuuri rahastusega projekti: personaalne uurimistoetus, arendusgrant ja üks rahvusvaheline projekt, mille Eesti osa finantseerib Eesti Teadusagentuur. Kõik need on seotud merevetikate keemilise koostise uurimisega.

Uurimistoetuse raames selgitame, kuidas vetikatest pärinevaid polümeerseid aineid saaks muundada nii, et neil avalduks bioaktiivsed toimed ja muud kasulikud omadused (nt tarretumisvõime).

Arendusgrant käsitleb Läänemere punavetikast punase pigmentaine eraldamise ja puhastamise tehnoloogiliste lahenduste väljatöötamist. Seda pigmenti nimetusega fükoerütriin on raske puhtal kujul kätte saada, tegemist on aga väga väärtusliku ainega, mida kasutatakse laialdaselt meditsiinidiagnostikas. Kõrgpuhtal kujul võib selle aine turuhind küündida kümnete tuhandete eurodeni grammi kohta.

Rahvusvahelises projektis (SNAPSeaweeds for Novel Applications and Products) on meie peamine roll uurida vetikatest pärinevate ainete kasutusvõimalusi uudset tüüpi teaduspõhiste kosmeetikatoodete toimeainetena.

Hetkel tegeleme aktiivselt ka koroonaviiruse temaatikaga. Kuna on teada, et just need merevetikates esinevad polümeersed ained, mille uurimisega oleme TLÜ-s juba üle 15 aasta tegelenud, toimivad viirustele pärssivalt, planeerime neid preparaate testida ka koroonaviiruse peal, milleks otsime aktiivselt vastava tehnilise võimekusega koostööpartnereid.

Mai algusesse on kavandatud ühe rahvusvahelise projekti taotluse esitamine. Selle raames on plaanis koos Norra, Taani ja Islandi teadlastega uurida võimalusi Eesti rannikuvetes kultiveeritud rannakarbi kasutamiseks kalasööda lisandina. Läänemere madala soolsuse tõttu rannakarp meie vetes eriti suureks ei kasva ja inimtoiduks seetõttu ei sobi – võib aga juhtuda, et tulevikus saab sellest söönuks hoopis Norra lõhe.

Mis on sinu eredaim tööalane saavutus?

Ma väga loodan, et minu eredaimad tööalased saavutused on alles ees. Üks huvitav seik pärineb aga ajast, mil töötasin järeldoktorandina Jaapanis (2010–2012), kus samuti merevetikate uurimisega tegelesin. Üht erilist vetikaliiki (Gloiopeltis furcata), mida minagi uurisin, on jaapanlased ammusest ajast kasutanud loodusliku majapidamisliimi valmistamiseks, lisaks tarvitatakse seda taime Aasias sageli suppide ja salatite koostises. Minu ülesanne oli uurida, kuidas nimetatud liimaine omadusi paremaks muuta.

Segasime läbipaistva kleepuva vedeliku sisse erinevaid kemikaale, aga omadused sellest paremaks ei läinud. Töö kulges üsna aeglaselt, kõik komponendid tuli täpselt kaalu järgi lisada. Ühel õhtul kaalusin liimaine sisse naatriumkloriidi, tavalist lauasoola. Kuna sool oli veidi paakunud, kukkus sisse tavapärasest oluliselt suurem tükk. Sellega tuli katse ebaõnnestunuks lugeda. Kuna aeg oli hiline, otsustasin katseanuma alles järgmisel päeval ära puhastada.

Järgmisel päeval hakkasin külmkapis seisnud liimainet ebaõnnestunud katse anumast välja valama ja avastasin, et vedelik oli tarretunud. Tugev läbipaistev tarretis oli tekkinud, kui sool öö jooksul liimaine sees vaikselt ära lahustus. See oli suur avastus, sest keegi ei olnud varem näidanud, et see liimaine tarde võib moodustada. Hiljem kirjutasin sellest mitu teadusartiklit.

Mida on sulle andnud Tallinna ülikoolis töötamine?

Olen saanud tegeleda just sellega, mis mulle kõige enam huvi pakub. Mu töö ei ole kunagi muutunud üksluiseks. Mul on olnud võimalus kohtuda väga paljude erinevate inimestega, leida palju rahvusvahelisi kontakte ja koostööpartnereid nii teadusringkonnast kui ka erasektorist.

Selleks, et lüüa tulevikus kaasa sarnaste oluliste asjade uurimisel, tule õpi Tallinna ülikooli bakalaureuseõppes integreeritud loodusteaduseid või bioloogiat (kõrvalerialaga), magistriõppes molekulaarset biokeemiat ja ökoloogiat või doktoriõppes analüütilist biokeemiat.
Saada vihje, foto või video!
Saada vihje
Jälgi meid sotsiaalmeedias