Tudeng: siinsed inimesed, mõtted ja ideed sütitavad


Tudeng: siinsed inimesed, mõtted ja ideed sütitavad
Erik MikkusErakogu

Kelleks ma saada tahan? Kas autojuhiks või hoopis psühholoogiks? Igatahes igipõline suur ja oluline küsimus, millele igaüks elu jooksul korduvalt mõelnud on.

Küll oleks tore, kui saaksin vastata kindlalt, et olen terve elu teadnud, kelleks saada tahan. Kahjuks pole nii lihtsat vastust mulle antud, kuid tänu sellele olen just praegu Tallinna ülikoolis referent-toimetajaks õppimas.

Mõeldes tagasi kooliajale, meenub palju seinast seina mõtteid ja ideid: kohtunikust või geeniteadlasest autojuhi või psühholoogini välja. Kõik tundus lihtsalt nii huvitav. Vahel tundsin end kui Leiutajateküla Lotte, kes ei suutnud hommikut ära oodata, et kõike tegema asuda.
Lapsena olid sellised mõtted küll toredad, kuid kui gümnaasiumit lõpetades polnud ma ikka veel välja mõelnud, mida oma eluga peale hakata, muutusid needsamad vahvad mõtted kohutavalt muserdavaks.

Niipea kui gümnaasium läbi sai, andsin avalduse sisse igale poole: eri ülikoolidesse ja erialadele, mis tundusid kõik väga huvitavad. Lootsin, et ehk katsed ja sisseastumistingimused teevad minu eest valiku, kuhu ja mida ma üldse õppima saan. Paraku seisin mõne aja pärast täpselt samas punktis, kui nägin enda ees sisseastumise infosüsteemis vaid sõna "Vastuvõetav".

Mitmeid päevi mõtlesin ja murdsin pead, mida teha. Valik oma tulevase elu üle tuli teha mõne päeva jooksul. Viimasel päeval koitis peas mõte, mille üle siiani tohutult õnnelik olen ning uhkust tunnen. Kõigi nende erialade seas oli just eesti filoloogia see, mis minu südames kõige suuremat rahu tekitas.

Tõesti, olin mõelnud juba emakeeleolümpiaadi üleriigilises voorus, et ehk ongi eesti keel see, millega tahan tulevikus tegeleda. See on ju ometigi imeilus keel, täis omamoodi salapära ja müstikat, mida oleks tore uurida.

Seesama olümpiaad tõi küll kaasa kutse Tartu ülikooli, kuhu oleksin kohe sellele erialale sisse saanud, kuid Tallinna ülikool oli siiski südamelähedasem.

Olen tudeng olnud vaid ühe õppeaasta, kuid selle aja jooksul on palju tehtud. Olen paigas, kus on hea õppida, kus õppejõud armastavad oma tööd ja oma üliõpilasi. Olen kohas, kus inimesed omavad eesmärke ning teevad suure innuga seda, mida nad on siia tulnud tegema. See motivatsioon on nakkav ning ilmselt seetõttu olengi praegu humanitaarteaduste instituudi üliõpilasnõukogu tegevliige ja töötan üliõpilaskonnas.

Siinsed inimesed, mõtted ja ideed on lihtsalt sütitavad, mistõttu ei kahetse ma absoluutselt oma valikut. Suur boonus on Tallinna ülikooli tudengielu: kindlasti ei saa siin igav hakata.

Ma ei tea veel, mida õpituga pärast peale hakata, kuid küll ma nende kolme aasta jooksul selle välja mõtlen. Tean vaid seda, et õpin midagi, mis läidab minu silmis sädeme, paneb südame kiiremini põksuma ning pakub avastamisrõõmu igas imetabases päevas.

LOE LÄHEMALT!

Saada vihje, foto või video!
Saada vihje
Jälgi meid sotsiaalmeedias