Elektritõuksiga tohib peagi sõita ainult kuni 25 km/h, lastel peab kiiver peas olema

 (203)
Vaata liiklusseaduse värskeid muudatusi!
Bolt
Autoteel võib elektritõuksiga edaspidi liigelda vaid kohtades, kus kergtee puudub.Foto: Rauno Volmar

Riigikogus võeti täna 77 poolthäälega vastu liiklusseaduse muudatus, mis kätkeb konkreetsete paragrahvidega kokku seni eikellegimaal kulgenud elektritõuksid, -rulad, tasakaaluliikurid ja muud kaasaegsed motoriseeritud liiklusvahendid. Muuhulgas kehtestati nendega sõitmisele 25 km/h kiiruspiirang.

Uusim termin, millega tasub end seadusemuudatuse valguses kurssi viia, on kergliikur - kategooria, mis hõlmab erinevaid ühe inimese vedamiseks ette nähtud istekohata elektri jõul liikuvaid sõidukeid, näiteks elektrilised tõukerattad, elektrirulad ja tasakaaluliikurid. Kaherattalise kergliikuri suurimaks lubatud laiuseks kehtestatakse 0,8 meetrit ja kolme ja enam rataste arvuga kergliikuri laiuseks 1,25 meetrit.

Üldjuhul tuleb kergliikuriga kulgeda ratta- ja jalgteedel, mitte kiiremini kui 25 km/h. Sealjuures jalakäijate vahetus läheduses tuleb valida kiirus, mis jalamehi kuidagi ei ohusta. Liiga detailset reglementi seaduses selle kohta pole: "olenevalt olukorrast 3-7 km/h“, usub ka seaduse looja, et poekotiga pensionär ja tervisejooksja tempod erinevad kordades. Piirangust on vabastatud kiireloomulisi tööülesandeid täitvad politseinikud ja kiirabitöötajaid, kes samuti töövahendina üha sagedamini kergliikuri selga satuvad.

Sõiduteele tohib kergliikuriga minna vaid erandkorras seal, kus puudub kergtee või ohutuks sõiduks kasutuskõlblik teepeenar üleüldse. Seega tuleb autojuhtidel rahulikult suhtuda tulevikus ka olukorda, kus elektritõuksid vuravad maanteedelgi. Küll siis paremas teeservas, kui teepeenral tõesti pole võimalik.

Kergliikuriga sõiduteel liiklemiseks nõutakse 10–15-aastaselt kergliikuri juhilt jalgrattalube ja alla 16-aastane juht peab kandma teel sõites kinnirihmatud kiivrit. Erandina võib liikluses kergliikuril osaleda ka vähemalt 8-aastane, kuid seda täiskasvanud isiku vahetu järelvalve all. Seega papa-mammaga võib koos tõuksida julgelt. Õuealal kergliikuritele vanusepiiranguid ei kehti.

Vanamoodne abimootoriga jalgratas asendub nüüdsest mõistega pisimopeed. Suurim erinevus eelmärgitud kergliikuritest seisneb selles, et pisimopeedil on istekoht ning kaks telge. Pole vahet, kas elektri- või bensiinitoitel, võimsuse piiriks jääb üks kilovatt ja tempole 25 km/h. Praegu juba kasutuses olevad suurema võimsusega mopeedidel võib ka edaspidi liigelda, kui nende maksimumkiirus piiratakse lubatud 25 km/h. Samasugune müügipiirang seatakse seaduse rakenduses juba laos olevatele mopeedidele-kergliikuritele.

Kuna joone tõmbamine elektrijalgratta ja kaherattalise mopeedi vahel pole sageli sisuliselt võimalik, lubatakse mõlemad liiklema jalgratta- ja jalgteedele. Mopeedid, millel on rattaid kolm või rohkem, peavad jääma sõiduteele. Põhjus siingi ratsionaalne – rattateed on üldjuhul ahtad ning väikeauto mõõtu neljarattalised motorollerid sinna lihtsalt ära ei mahu. Ohuallikaks ka viimaste kuni 45 kilomeetrine tunnikiirus.

Põhimõttelisest muudatustest leiab seaduses ka sätte, mis sõidukit käekõrval lükkava isiku lahterdab jalakäijaks. Kui varem mopeedi või mootorratast lükates liigituti juhi mõiste alla siis nüüd enam mitte. Seega võib nüüd juhiluba omamata näiteks sõbra tsikli või rolleri kõnniteed mööda koju jalutada. Seda muidugi ainult mittetöötava mootoriga. Nii kui masin käivitub, on lenksust hoidja juhi staatuses.

Sageli aruteludes vaidlust tekitanud punkt, mitu kätt kuna peab juhtraual olema, saab samuti selguse. Jalgrattur, juhtrauaga kergliikuri juht ja pisimopeedijuht peab sõites hoidma juhtrauast kinni vähemalt ühe käega. Mopeedijuht kahe käega, välja arvatud käega hoiatusmärguandmise ajal.

Kergliikuril kohustatakse teel sõitma ka nii, et kõik rattad toetuksid pidevalt teepinnale. Selliselt soovitakse välistada enda ning kaasliiklejate ohtu seadmine kõikvõimalike trikitamistega.

Regulatsioon võtab põhjalikumalt ette teeandmise kohustuse kohtades, kus omavahel ristuvad sõidukite ja kergliiklejate teed. Kui ka tee andmise kohustused varasemaga võrrelda ei muutu eriti (sõiduteel liiklejail on eesõigus), siis paneb seadus kergliikuril sõitjale kohustuse piiratud nähtavusega kohtades valida enne teega ristumist kiirus, mis võimaldab ohu korral peatumise.

Ennekõike peetakse silmas linnapiirkondi, kus aiad, haljastus ja hooned piiravad oluliselt sisse- ja väljasõiduteedel autojuhtide nähtavust ning märgates 40-50 km/h tuiskavat ratturit vaid viiv enne teede ristumist, pole võimalik enam õnnetust ära hoida. Kaitsmaks nõrgemat osapoolt (rattureid, kergliikuritel ja mopeedidel sõitjaid) lasub neil endil vastutus heki või majaseina varjust väljuda ohutul kiirusel.

Vältides eeldatavalt sedasi tulevikus kokkupõrkeid mitte ainult sõidukite vaid ka ristuvalt liikuvate jalakäijatega. Just viimast tüüpi konfliktid eri kiirusel liikuvate jalgsi ja motoriseeritud isikute vahel on viimasel ajal tõusutrendis.

Saada vihje, foto või video!
Saada vihje
Jälgi meid sotsiaalmeedias