Juristi teeb puust ja punaseks: kui palju ikkagi peab viivist maksma?

 (7)
leping
lepingFoto: Kretel Kuusk

Inkassofirmade levinud praktika on nõudele viivise lisamine. Kuigi seadus on selle suuruse osas selge ja ka kohtupraktika on paigas, tekitab viivis ikka veel küsimusi.

“Seda sellepärast, et inkassofirmad ei lase ennast seadustest häirida ning nõuavad tänaseni võlgnikelt ebaseaduslikke viiviseid,” sõnab HUGO.legali juristi Merike Roosileht, kes võtab pilbasteks lahti, kui suurt viivist võib seadusjärgselt nõuda. “Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivist alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni, kuid viivise suurus peab olema seadusjärgne,” rõhutab Roosileht.

Mis on seadusjärgne viivisemäär?

Seadusjärgne viivisemäär sõltub EURIBOR’i suurusest ning on praegu 8% aastas (0,022% päevas). See kehtib siis, kui lepingus ei ole teistsugust viivise suurust kokku lepitud. Riigikohtu otsusega on lepingus kasutatavale viivisemäärale seatud konkreetne lagi – viivisenõue, mis on suurem kui 24% aastas, s.t suurem kui kolmekordne seadusjärgne määr, on ebaseaduslik. Maksimaalne ühe päeva viivis saab seega olla 0,066%. Kui lepingus on viivis suurem kui 0,066% tuleb ikkagi arvestada viiviseks seadusjärgne 0,022%

Intress ja viivis

“Kui Euroopa Liidu õigus ei erista intressi ja viivitusintressi ehk viivist, siis võlaõigusseaduse järgi on “viivis” lühem vorm sõnast “viivitusintress”. Seega tuleb vahet teha intressil ja viivitusintressil. Riigikohtu pikaaegse praktika kohaselt ei saa intressi ja viivist korraga nõuda. Alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise arvestamine,” selgitab Roosileht. Eeltoodud põhimõttest tulenevalt saab saadud laenusummalt arvestada intressi kuni lepingus kokkulepitud laenu tagastamise kuupäevani või laenulepingu erakorralise ülesütlemise päeva seisuga. Edasi saab nõuda tasumisega viivitamisel vaid viiviseid ja seda ainult põhivõlalt.

Inkassofirmade ebaseduslikud mitmekordselt sissenõutavad intressid ja viivised

Roosilehe sõnul on inkassofirmades levinud praktika, et nõutakse võlgnikult sissenõutavaks muutunud summalt nii intressi kui ka viivitusintressi, mis aga ei ole õige. “Võlgnikuga lepitakse kokku võlgnevuse tasumine maksegraafiku alusel selliselt, et kogu võlgnevuse summale lisatakse juurde veelkord intress, millele lisandub osamakse tasumisega viivitamisel veel täiendav viivis. Sisuliselt tasub võlgnik intressi ja viivist juba sissenõutavaks muutunud intressilt ja viiviselt, mis aga ei ole lubatud, kuid need on faktid, mida inkassofirmad võlglasele ei räägi,” nendib Roosileht.

“Sisuliselt on inkassofirmade poolt sõlmitavad maksegraafikud laenude refinantseerimislepingud. Sellisel juhul tuleb välja selgitada, millise osa refinantseerimislepingu järgi nõutavast summast moodustab varasem põhivõlg, millise osa intress ja millise lepingu täitmata jätmisest tulenev viivis,” loetleb Roosileht.

Viivist ei ole lubatud nõuda intressi tasumisega viivitamise korral

Riigikohus on selgitanud, et võlaõigusseaduses ei sisaldu keeldu põhivõlalt intressi ja viivise nõudmiseks. Seega, kui põhivõla suurus on tuvastatud, ei saaks kerkida küsimust sellelt intressi või viivise arvestamise lubamatusest. Kuid viivist ei ole lubatud nõuda intressi tasumisega viivitamise korral. Sellest võlgniku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. Võlaõigusseadus keelab nimetatud kokkulepped nii etteulatuvalt kui ka pärast intressi (sh viivise) sissenõutavaks muutumist.

Poolte kokkuleppel võib nõuda võlgnevuselt intressi

Võlaõigusseaduse kohaldumist ei saa kunstlikult vältida vaid näiteks maksetähtaja pikendamisega ehk sisuliselt olemasoleva lepingu muutmisega. Riigikohtu hinnangul ei välista eeltoodu aga poolte kokkuleppel kogu seniselt võlgnevuselt, sh sissenõutavaks muutunud intressilt ja viiviselt, intressi nõudmist. Seadus piirab võlausaldaja õigust nõuda viivist nii intressilt kui ka viiviselt. “Seega on Riigikohtu seisukoht, et seadus ei keela arvestada sissenõutavaks muutunud intressilt ja viiviselt intressi. Kui võlgnik satub kohustuste täitmisega uuesti viivitusse, siis keelab seadus sissenõutavaks muutunud intressilt ja viiviselt viivise arvestamise,” täpsustab Roosileht erinevust.

Tarbija saab nõuda ebamõistlikult kõrge viivise vähendamist

Inkassofirmade nõuete puhul lisandub tavaliselt osamakse tasumisega viivitamisel viivis viivisemääraga 0,06% päevas, mis on lubatud maksimum määr Riigikohtu praktika kohaselt. Viivis, mis ületab seadusjärgset viivisemäära enam kui kolm korda on Riigikohtu praktika kohaselt tühine ja sellest kõrgemat määra ei saa tarbijale kohaldada. “Juhul, kui kokkulepitud viivisemäär on ebamõistlikult kõrge ja tühine, saab tarbijast võlgnik nõuda viivise vähendamist ja tal tuleb tasuda viivist seadusjärgses määras. Kuid võlgnik ei pruugi alati teada kõiki neid seaduse nüansse, mistõttu on oluline oma õiguste kaitseks lasta alati juristil inkassonõue üle vaadata enne, kui ebaseaduslik nõue omaks võtta,” paneb Roosileht südamele.

Seadus ja Riigikohtu praktika

Kuigi seadus eraõiguslikes suhetes lubatud kokkuleppeliste intressi- ja viivisemäärade ülempiiri ei sätesta, saab hinnangu andmisel võtta arvesse Riigikohtu praktikast tulenevad piirid. Riigikohtu tsiviilkolleegium on varasemalt leidnud, et tühine on tarbijaga sõlmitud võlaõigusliku kokkuleppe puhul viivisemäär, mis ületab seadusest tulenevat viivisemäära kolm korda.” Kohtud on paika pannud, et viiviseid mõistetakse välja peaaegu alati vaid põhivõla summa ulatuses. Seadus lubab ka rohkem viiviseid välja mõista, aga seda väga erandlikel juhtudel – näiteks kui pahatahtlik võlgnik on tekitanud võlausaldajale reaalse kahju. See on teoreetiline võimalus. HUGO juristid ei ole oma praktikas kohanud inkassofirma nõuet, kus oleks taoline kahju tekitamine tõendatud ja kus taoline ülemäära suur viivise nõue põhjendatud.

“Mis aga puudutab Maksuameti nõudeid, kus viivisemäär on 0,06%, siis Riigikohus on leidnud, et maksukorralduse seaduses ette nähtud maksuintressi määr 0,06% päevas ei ületa Riigikohtu praktikast tulenevaid piire. Seda ka Maksuamet oma nõuetes rakendab, kuigi maksuintressi määr võrreldes teistes riikides kehtivate sarnaste avalikõiguslike rahaliste kohustuste määradega on halduskohtu seisukohalt Eestis üllatav ja põhjendamatult kõrge,” leiab Roosileht.

Saada vihje, foto või video!
Saada vihje
Jälgi meid sotsiaalmeedias