Raamatut ei tasu hinnata kaane järgi – sama kehtib ka inimeste kohta


Raamatut ei tasu hinnata kaane järgi – sama kehtib ka inimeste kohta
Pilt tehtud Peterburis, kuhu Gert möödunud suvel reisis.Erakogu

Swedbanki Liivalaia tänaval asuvasse kontorisse astudes võtab külastajaid infolauas vastu tore ja energiline noormees. Pelgalt välise vaatluse põhjal ei oskaks aga ehk aimatagi, et sel noormehel on piiratud töövõime.

Gert on 24-aastane Viljandist pärit noormees, kellega vesteldes kiskus teema suisa vägisi muule eluolule, aga mitte sellele, millest me tegelikult rääkima tulime. Kui aus olla — ma ei saanud enne temalt üle küsimist tegelikult arugi, millest me üldse rääkima peaksime.

Gert, kes sa oled ja millega sa tegeled? Olen Gert. Viljandist pärit, 24-aastane. Lõpetasin 2011. aastal Viljandi Maagümnaasiumis põhikooli, misjärel proovisin õppida Täiskasvanute Gümnaasiumis, aga lähtuvalt oma tervisest ma seal kaua olla ei jaksanud — väsisin liiga kiiresti ära.
Sündisin ma 1994. aastal täiesti terve lapsena, õigeaegsena. Polnud midagi viga — hakkasin õigeaegselt käima, rääkima, hüppama-kargama. Kuid kolmeaastasena juhtus selline lugu, et hakkasin äkki komistama, ja varsti ka kukkuma. Ema läks seepeale minuga arsti juurde, kes arvas, et küllap lollitan niisama. Aga üks mu ema tuttav oli füsioterapeut, kes mind vaatas ja ütles, et kõik mul korras siiski ei ole, näiteks kehahoiak on hoopis teine. Seejärel läksime Tartusse lastekliinikusse, kust öeldi, et mul on tsüst, mille tagajärjel oli olnud kerge parema kehapoole halvatus. Täpselt ma ise ei mäleta — tean ainult niipalju, kui mulle räägitud on.

Ja mis sai edasi? Siis tehti operatsioon, mulle paigaldati šunt ja öeldi, et kõik saab korda.
Uuesti käima hakkasin alles nelja-aastaselt.

Ja edasi? 2003. aastal, kui olin esimeses klassis, tekkisid mul sellised peavalud, mida ei oskagi kirjeldada. Selline tunne, nagu mingi asi suruks pead kokku. Läksime jälle Tartusse ja oli teine operatsioon, ja siis saadi asi lõplikult korda. Aga see tsüst paikneb ajus sellisel poolkeral, mis aitab tegeleda reaalainete ja muu sellisega, mistõttu väsisin koolis hästi kiiresti ära.

Räägi oma kooliteest lähemalt. Lapsena oli mu elu selles suhtes väga raske, et isegi, kui proovisin koolis käia, väsisin väga ära ja seetõttu olin enamasti koduõppel. Õnneks mu ema ja tädi on õpetajad ja nad said mind kodus õpetada. Põhikoolis käisid ka aineõpetajad mulle kodus tunde andmas ja olen selle eest neile väga tänulik. Põhikooli lõpetasin neljade-viitega. Pärast põhikooli proovisin Täiskasvanute Gümnaasiumis õppida, aga seal ma väsisin väga ära, kuna päevad olid pikad ja tekkisid suured peavalud.

Ehk siis — kõik sai alguse tsüstist? Just. See on põhjus, miks ma ära väsin. Aga arstid on öelnud, et neil on niigi hea meel, et mul nii hästi on läinud. Võin tuua näite sellest, et kui koolis käisin, siis esimesed 3–4 tundi töötas kõik perfektselt, mõte jooksis. Ja järsku käib… *teeb sõrmenipsu*. Koolis oli selliseid situatsioone hästi palju. Aga nüüd on natuke paremaks läinud, ju on pingeid vähem.

Sul on seos ka Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskusega? Jah. Pärast täiskasvanutes proovimist olin aasta aega kodus, aga siis leidis mu sugulane Astangu Kutserehabilitatsiooi Keskuse. Läksin sinna sissejuhatus infotehnoloogiasse kursusele. Tegin ka sisseastumiskatse bürootöö erialale ja sain sisse. Ja siis tuligi märtsis, enne kevadvaheaega, mil kutsuti mind jutule. Mul tekkis muidugi kohe küsimus, et millega ma hakkama sain, aga sain hoopis pakkumise Swedbanki tööle minna. Astangult arvati, et mulle võiks see töökoht sobida, sest olen jutukas ja julge suhtleja. Swedbank otsis nimelt Astangu kaudu infolauda praktikanti. Tulin proovima ja siiani olen tööl ning pean ütlema, et paremat tööandjat erivajadusega inimesele annab leida.

Aga miks seal nii hea on? Sest inimesed on hästi sõbralikud. Ning loomulikult olen rahul ka palgaga. Vahel tekib ikka tööelus ka väsimuse hetki, aga siis saan paluda pausi. Eriti tekib väsimus siis, kui õpin uusi asju, aga see ei ole enam nii hull, kui ta oli koolis, see on hoopis teistsugune väsimus.

Milliseks hindad oma töölesaamise protsessi? Astangule olen muidugi suure tänu võlgu. Minule tuli see kõik ootamatult, ei kujutanud üldse ette, mis ees võib oodata. Ja siis öeldigi, et tuled kõigepealt ja proovid nädala, koos inimesega, kes enne mind seal töötas. Praeguseks olen infolauas üksi, samas on alati olemas keegi, kelle saab kutsuda, kui vajan abi. Olin proovinädala ära, kõik läks hästi ja saingi praktikandiks. Ja pärast seda vormistati mind juba tööle. Minu tööga ollakse rahul. Eks uusi ülesandeid tuleb ikka, aga olen alati muidugi valmis õppima ning julgen öelda, et praegu tunnen oma tööd juba väga hästi.

Kuidas kolleegid sinusse suhtuvad? Kõik on väga sõbralikud ja arvestavad. Eks majas ikka teatakse minu tervise kohta. Meil on ju ka Rootsi-Läti-Leedu harud ja isegi need kolleegid tulevad minu juurde ning uurivad ikka, et kuidas mul läheb. Mulle väga meeldib oma kolleegidega suhelda. Siin ettevõttes töötamine on dream come true. Isegi, kui ma peaksin end hariduse alaselt edasi arendama, tahaksin siin edasi töötada. Mulle meeldib klienditeenindus.

Aga mis sulle selle juures meeldib? Inimestega suhtlemine, inimeste abistamine, probleemidele lahenduse leidmine. Ja seda kõike see töökoht mulle pakub. Ka väliskolleegide teenindamine, oma ettevõtte inimeste abistamine, pakkide vastuvõtmine — kõik infolauaga seotud teema. Ma olen väga rahul.

Kui tööl olles tuleb hetk, kus väsid ära, mis sa siis teed? Võtan pausi ja istun niisama. Või siis ütlen tõesti ülemusele, et pean võtma aja maha. Ja see on täiesti võimalik. Tööandja on väga vastutulelik. Kui ma nt ütlen, et olen haige, siis ei ole probleemi, et peaksin järgmisel päeval tööle tulema. Kui mingi mure on, leitakse lahendus.

See on su esimene töökoht. Kas algus oli raske? Iga algus on raske ja eks iga töö nõuab alguses harjumist, aga nüüd olen juba nagu vana kala vees.

Kes sulle kõige rohkem toeks on olnud? Pere ja muidugi minu töökaaslased. Ja vahel olen pöördnud ka Astangu inimeste poole. Nemad olid mulle alguses palju toeks ja muidugi ka sugulane, kes mulle üldse Astangut tutvustas. Pere on mul samuti väga rahul, et olen sellise töökoha leidnud.

Milline inimene sa oled? Arvan, et olen hea suhtleja, lahke. Lõbus ja pingevaba. Ma arvan, et see ongi mind edasi viinud, sest väga paljud kolleegid käivad ka minu juures küsima, et kuidas ma suudan kogu aeg naerulsui olla. Kui ma olen infolauas ja tuleb klient ja ma olen torssis näoga, ei jääks ju head tunnet? Ja ma olen hästi kannatlik ka.

Mis sind aitab, kui ette tuleb raskem päev? Siis tuleb lihtsalt lähedaste poole pöörduda. On tõesti olnud raskeid hetki, kui ma väsin, aga neil hetkedel tuleb mõelda loogiliselt ja olen sellest loogikast edasiminekuks jõudu ammutanud. Lisaks aitab mind mõte, et kui end tööga seoses käest peaksin laskma, läheksin kohe koju kahe seina vahele tagasi. Sellel ma aga juhtuda lasta ei saa.

Räägid ehk lõpetuseks oma eluunistustest? Üks minu eluunistus on juba täitunud ja see sai teoks 25. mail, mil läksin Nickelbacki kontserdile. Võtsin pool aastat varem selle jaoks spetsiaalselt vaba päeva. Läksin mitu tundi varem kohale ja olin tavapiletiga saanud fännitsooni värava ette. Enne Nickelbacki lavale tulekut läks seal aga hirmsaks tunglemiseks — muutusin tõsiselt kurvaks, et pean ilmselt sellest asukohast ära minema. Ja järsku tuli turvamees, kes pakkus mulle, et võin täiesti lava ette tulla… Ma pole elusees sedasi hüpanud ja karanud — mul ei olnud järgmisel päeval häält, aga ma ei kahetse midagi. See oli elu parim kogemus. Sellised elamused aitavad ka elus edasi.
Aga täitumata unistus on saada oma korter. Ja reisida tahaks ka!

Erakogu

***

Kui oleme juba üsna pikka aega vestelnud, teatab Gert äkki, et tal tuli haigusega seoses veel üks asi meelde. Mis? Kuna olen ise endaga loomulikult nii harjunud, tuli alles praegu meelde, et tüstiga seoses said mul ka silmanärvid kahjustada ning vasak silm on mul praktiliselt pime, vist nii 15%. Parem silm kuskil 80% koos prillidega. Aga selle kõigega harjub ja prillidega võin arvutitööd teha, see ei takista kuidagi. Ühtlasi on prillid ainsad, mida võib nimetada mu abivahendiks tööga seoses, õnneks muid ümberkorraldusi ei ole mu tööandja minu pärast pidanud tegema.
Olen tõesti oma tööga väga rahul ja ülitänulik selle eest, et ma üldse siia tööle sattusin!

Saada meile vihje, foto või video!