Robotid teevad teatrit


Robotid teevad teatrit
Hetk etendusest „Pilveooper ehk Dido probleem”Foto: Markus Muide

Tallinna ülikooli audiovisuaalse liitreaalsuse teadur Liina Keevallik soovib katsetada närvivõrkude ja robotite kasutamisega alates näidendi kirjutamisest kuni lavastamise ja laval ülesastumiseni välja, et jõuda arusaamani tehisintellekti kasutamise võimalustest loomes.

Kõigepealt tuleb tekitada Tšehhovi näidendeid üldistav ontoloogia, kuid serveerida seda siiski konkreetse olustiku kastmes. „Aga kuidas seletada, et kui tegelane räägib kalapüügist, siis teeb ta seda põhjusel, et peletada enesetapumõtteid?” küsib projekti vedav teatrikunstnik Liina Keevallik. Aga just selle küsimusega viimati koos 13 tudengiga tegeleti.

„Ka IT-firmadel, kes on meile appi tulnud, pole ilukirjandusliku teksti esile kutsumises kogemust,” nendib Keevallik. „Nii otsime kõik udus teeotsi, käitume natuke nagu algajad lapsevanemad, kes langetavad kasvatuslikke otsuseid pigem intuitsiooni abil.”

Mõned olulised vihjed on IT-inimestelt siiski saadud, näiteks tõik, et üks raskemaid asju masina jaoks on iroonia.

Esimene eelistus on robotid

Esmalt plaanitakse näidend lavale tuua ainult robotitega. Kui see osutub liiga raskeks, siis robotite ja inimnäitlejatega või inimnäitlejate ja robotitest suflööridega. Viimasel juhul juhendaksid robotid näitlejaid mitte ainult sõnade, vaid ka lavalise liikumise, emotsioonide ja muu tegevuse osas. „Võiks ka juhtuda, et tehisintellekt reageerib laval kujunevale olukorrale,” loodab Keevallik.

Seotud lood:

Selleks et liikuda poeetilise ja emotsionaalselt mõjuva etenduse poole, hakatakse robotite tööd suunama, otsima sobivaid viise, kuidas anda närvivõrkudele asjakohast sisendit, aga ka tõlgendada nende väljundit. Üks võimalus on sööta masinatele sisse lavastuslikke skeeme, samuti lavakujunduslikke printsiipe ja pildilahendusi. Oluline on saavutada sisuline terviklikkus ja poeetiline efekt.

„See saab kunst olla vaid juhul, kui meil õnnestub masinaid poeetiliselt mõtlema ärgitada,” nendib Keevallik. „Tehnoloogia üksi ei tee teatris midagi ära, ainult selle poeetilises kasutuses saab sündida midagi puudutavat.”

Ei imiteeri inimest

Etenduse tulemust plaanitakse suunata niipalju, et rollide jaotamisel ei asuks robotid imiteerima inimesi, vaid võtaksid pigem mõne eseme või abstraktsema nähtuse – tooli, pilve või jumaluse – kuju. Uurimislikus mõttes on üks põhieesmärk saada ettekujutus tehisintellekti kasutamise võimalustest interaktiivses draamakunstis.

Kuigi saab väita, et närvivõrkudest „tuleb välja see, mis sisse söödetud”, on ometi juhtumeid, kus robot on teinud käigu, mis mõjub inimestele äärmiselt loomingulise ja ootamatuna. Järelikult võib samasuguseid üllatusi loota ka robotite kunstilisest tegevusest. Kõige enam huvitab uurijat aga see, kuidas neile metafoorset mõtlemist õpetada.

Tulemus aasta lõpuks

Teos kirjutatakse, ruumid ja dekoratsioonid planeeritakse ning lavastuslikud lahendused leitakse 2019/2020. õppeaastal. Edasi keskendutakse etenduse lavale toomisele, lõpptulemust on oodata detsembris 2020.

Idee kasvas välja 2019. aasta veebruaris Vaba Lava ja MEDIT-i koostöös sündinud etendusest „Pilveooper ehk Dido probleem”. Tuumikmeeskonda kuuluvad eriefektide spetsialist ja animaator Sander Tuvikene, teatrikunstnik Liina Keevallik, lavastaja Mart Kampus, MEDIT-i tehniline meeskond ning tudengid.

Projekti nõustab Liina Keevalliku järeldoktorantuuri juhendaja professor Indrek Ibrus. Kaasatud on masinõppe ja andmeanalüüsi spetsialistid nii digitehnoloogiate instituudist kui ka BFM-ist – kaasjuhendajad lektor Jaagup Kippar ning teadurid Pia Tikka ja Ermo Säks. Koostööd loodetakse teha ka robootikalaboriga Digipada ja ELU projektide meeskondadega. Nõu ja jõuga aitab IT-firma STACC Tartust.

Loe rohkem erilisest doktoriõppekavast ja BFM-ist.

Saada vihje, foto või video!
Saada vihje
Jälgi meid sotsiaalmeedias